“Kevade” filmi põhjal tekkinud stereotüüp nõuab, et Julk-Jüriks hüütud köster peab olema trullakas sell. Tegelikult olnud aga Julk-Jüri prototüüp köster Nieländer täitsa tavalist mõõtu mees. Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi arendus- ja projektijuht Janek Varblas on köstriks kehastudes pigem prototüübi kui filmitegelase sarnane. Kui kantslisse tõusnud libaköster palub Puurmani noortel endi hulgast Toots ja Teele valida, jäävad nood hetkeks mõtlema: hulk ühiseid kooliaastaid on küll seljataga, aga kes see üksteisele otsa vaadates siis Tootsi ja Teele peale mõelnud on…
Lõpuks liisk siiski langeb ning Teele alias Kaija ja Toots alias Rainar võtavad kantsli kõrval kohad sisse.
“Nüüd kontrollin ma teie teadmisi, aga mitte Pythagorase teoreemi või astmevahelduse, vaid hoopis Lutsu “Kevade” teksti tundmise alal,” ütleb köster.
Kõigepealt tuleb Teelel ja Tootsil ära arvata “Kevade” esmatrüki ilmumisaasta, siis Teele prototüübi tegelik eesnimi ja õppeaine, mis Teelele raskusi valmistas. Tõsi, ega nad kahekesi nuputama peagi: selles tunnis võivad klassikaaslased vabalt ette öelda.
Eriti pikalt läheb aega kellamees Lible isa rahvuse väljamõtlemisega. Keegi pakub isegi, et äkki oli ameeriklane. Õige vastus ? lätlane ? tundub kellelegi ebaloogiline: kui isa lätlane, siis oleks Lible asemel Libles olema pidanud…
Tootsi taskud
Praktiline ülesanne antakse Teelele-Tootsile ka. Teele peab jätkama varasemate muuseumiskäijate poolt juba alustatud padjakatte tikkimist. Kuigi viimane käsitöötund jäi põhikooliaega, ei kuku Kaija tikkimisraami nähes sugugi näost ära, vaid võtab peene näputöö julgesti ette.
Rainar saab kandikutäie väidetavalt Tootsi taskutest pärinevaid asju ja sama persooni taskutes olnud esemete täisnimekirja. Rainari ülesanne on kindlaks teha, missugused nimekirjas olevad asjad on kandikult puudu. Selleks tuleb aga kõigepealt kandikul olevatele asjadele nimi leida. Aga teab siis nüüd tänapäeva noor küll, mismoodi näevad välja tuleraud, saapanõel, lühtri raskus, jalgratturi püksihoidik ja kinga mustri valmistaja. Pärast pikka mõttetalgut on selgus siiski majas ja järgneb koolilõpetaja vande andmine.
Kaija ja Rainar annavad seda Tootsi poolt propageeritud Ameerika uusasunike palveasendis ehk siis põlvitades ja mõõga asemel ahjuroopi käes hoides, teised oma kohtadel istudes. Üheskoos vannutakse, et omandatud koolitarkust kasutatakse ausalt, õiglaselt ja väärikalt ning oma perekonna, riigi ja rahva hüvanguks.
Tõotuse teksti saavad noored koju kaasa. Tõotuselehele tuleb igaühel tavalise sulepea ja tindiga oma nimi, kool ja tõotuse andmise kuupäev kirjutada.
?Tänage õnne, et me selliste sulepeadega riigieksami kirjandit ei pidanud kirjutama!? tähendab esimeses pingis istuv Tõnu.
Parv ja saunaaken
Värsked kirjatööd ? ühegi tindiplekita, muuseas! ? jäävad pinkidele kuivama, autorid siirduvad köstri juhtimisel õue, kus Toots üritab saunaakent sisse lasta. Erinevalt “Kevadest” pole köster antud juhul mitte korralooja, vaid pahateole ässitaja. Ent kuna “Tamasseri raudade” asemel on Tootsil kasutada vaid suur ragulka, pole ime, et aken terveks jääb.
Parvesõitki proovitakse ära. Esimesena lähevad Amme jõge forsseerima Rainar ja Erki, pärast veel kaks meeskonda. Klassijuhataja Tiina, keda noored samuti veele minema keelitavad, keeldub lõbust aga kategooriliselt.
?Ma ei julge minna: nad ei lase mind pärast enam kaldale,? ütleb ta itsitades, justkui oleks ta kooli ajal klassile miskit hirmsat käkki keeranud. Tegelikkuses paistavad asjad olevat sootuks vastupidi: tundub, et ühiselt käidud teelt võtavad nii õpetaja kui õpilased kaasa palju ilusaid mälestusi.
?Sellist kullasadu, nagu meie koolis möödunud aastal oli, tänavu küll oodata ei ole, aga elus läbilöömiseks vajalikud sotsiaalsed oskused on tänavustel lõpetajatel see-eest vist parimad, mis meie lõpetajatel kunagi olnud,? ütleb klassijuhataja. ?Reisimishimulised on nad alati olnud. Välisriikideski oleme käinud, lähematest kohtadest rääkimata. Palamusele olid nad ka valmis kohe tulema, kui muuseumilt nende uut programmi tutvustava kirja saime.?
Koolilõpetajatele mõeldud programm ?Viimane koolikell? on tõepoolest täiesti uus leiutis.
?Tavaliselt käivad meie muuseumis keskastme õpilased ja maakonna esimesed klassid käivad siin esimest kooliveerandit lõpetamas,? ütleb Janek Varblas. ??Viimase koolikella? programm annab põhjuse Palamusele tulla ka vanematele õpilastele. Praeguseks on registreerinud juba neliteist gruppi, kelle hulgas peale abiturientide ka üheksandate klasside õpilasi. Üks kuues klasski tuleb: nemad lõpetavad nimelt kuueklassilise algkooli ja tahavad ka viimase ühise koolitunni siin pidada.?
RIINA MÄGI
