Enesekindlad teismelised tegid direktorile avalduse, kus teatasid, et soovivad klassijuhataja väljavahetamist. Selgusetuks jäi, kuidas sellist soovi avalduses põhjendati, kui aga noored inimesed üdini ausad oleksid, pidanuksid nad direktorile ütlema, et ei taha, et klassijuhataja neid noomib ja korrale kutsub, ei luba neil kaasõpilasi narrida ja mõnitada, taunib ropendamist ja on oma nõudmistes järjekindel. Kokkuvõtlikult: õpilased ei soovi, et neid koolis kasvatataks(?!).
Juhtunu teeb veelgi mõistetamatuks asjaolu, et ka mõned lapsevanemad on oma võsukestega ühel nõul ? nii selle juhtumi kui eelnevate arusaamatuste korral. Tegusas keskeas inimesed, kelle õpiaastad jäid sellesse aega, kus õpetaja veel autoriteet oli, on nüüd järsku nii euroopalikud ja moodsa ellusuhtumisega, et teavad: last ei tohi koolis ahistada. Kui aga juba nii tark ja mujal maailmas toimuvaga kursis ollakse, siis võiks teada sedagi, et Põhjamaades kahetsetakse omaaegset vabakasvatusest vaimustumist siiamaani. Elu on näidanud, et kasvav inimene vajab mingeid piire ja raame, et ta sisimas mõnikord keelamist igatseb, põhjendatagu seda siis tähelepanuvajadusega või millega iganes.
Seadused ainult õpetajatele
“Kus see kirjas on, et ma ropendada ei tohi,” on sellesama enda arvates “ajalukku” läinud klassi roppsuu õpetajalt küsinud. Tõepoolest, kirjas see kuskil polegi. Ja kui kodu ei kasvata ja kool ei tohi kasvatada, endal aga aru ei tulegi, siis jääbki noor mees ka täiskasvanuna nii rääkima, et häbi kuulata. Küll on aga kuskil kirjas need reeglid, mida lapsevanem õpetajalt nõuda võib ja paraku ei ole neis nõudmistes ka enam alati kaine mõistusega suurt pistmist. Millega muidu põhjendada olukorda, kus õpilasele oma raha eest vihikuid ja muidki koolitarbeid ostnud õpetaja lastevanemate koosolekul sama lapse vanemalt noomida saab, et ta liiga nõudlik on ja kergelt häid hindeid ei pane. Kui õpetajal vaprust on ja ta omast ei tagane, saab õpilane tänu “kurjale” õpetajale hiljem edukalt kõrgkooli sisse ja märkab mõne aasta pärast ise pedagoogi hea sõnaga meeles pidada. Seda on õnneks mitmel korral ette tulnud ja selle nimel õpetaja, kes oma tööd hingega võtab, elab ja töötabki. On hullemaidki variante. Meenutagem kasvõi hiljutisi lugusid, kus koolipoiss õpetaja oma käeluu murdjaks lavastas või kui õpetajale(!) ropendajale kõrvakiilu andmise eest 30 ühiskondlikult kasulikku töötundi määrati.
“Tänapäeva õpetaja on nagu ori vanas Egiptuses, ilma igasuguste õigusteta,” ütleb 1. veebruari Maalehes Anneli Aasmäe sama pealkirja kandnud artiklis Kiviõli 1. Keskkooli direktor Heidi Uustalu ja tunnistab, et ta arvab olukorda veel hullemaks minevat. Ilmselt lähebki, kui laseme lastel kasvada nagu W. Goldingu “Kärbeste jumalas” ? omapäi, vabalt ja põhimõttel: kel jõud, sel õigus.
“Mina pole süüdi, mis nad siis on sellised vastikud kõbid!” õigustab ennast mehehakatis Tallinna koolist, ikka sellestsamast Maalehe artiklist pärit. “Kõbid” “kõbideks”, teismelise arvates on kolmekümnenegi juba lootusetu lubjakas. Aga kui noored kõrgkoolilõpetajad enam kooli praktikatundidesse minna ei julge, sest ei saa distsipliiniga hakkama? Sageli piisab sellest, kui klassis üks või paar käitumishälbega “liidrit” on, kes selle nimel kõik teevad, et pidevalt “pulli” saaks ja õppimisest suurt midagi välja ei tuleks. Kui eakaaslased neid ohjata ega välja naerda ei julge, ongi normaalne vaimsus läinud. Ja paljud, kes õppida tahaksid ja õpetajat sisimas mõistavad, kannatavad sellise padulolluse all. “Ärge laske ennast millestki morjendada, jääge selliseks, nagu olete olnud,” kirjutas paar kevadet tagasi üks põhikoolilõpetaja sellesama väljapraagitud klassijuhataja mälestustemärkmikku.
Sinu mõistus peab üle käima?
Karta on, et mäest on juba päris suure hooga veerema mindud, protsessi on raske peatada. Eriti kui pidada silmas, et pedagoogid ei kiirusta ka ise alati konfliktsituatsioonis kolleegi kaitseks välja astuma, vaid on sisimas õnnelikud, et neist seekord karikas mööda läks. Kui ise ei taheta “kuri õps” olla, siis saetaksegi teinekord oksa enda all. Ja võib-olla saab mõni “saagimine” alguse juba algklassidest. Hiljuti tulid kolmanda klassi lapsed koos õpetajaga külaraamatukokku viktoriini lahendama. Selleks oli raamatukogutöötaja loomulikult tööd teinud ja aega kulutanud. Aga selgus, et mõtlemine-lahendamine on rangelt vabatahtlik. Ja kes ei taha, võib niisama istuda või joonistada. Nii vaevaski oma peakest viktoriiniga vaid kolm õpilast. Küsimused olid koostatud loomulikult laste lugemasuunamiseks, huvi äratamiseks kirjasõna vastu. Me kõik teame, et kui inimeselaps piisavalt ei loe, on tal vähe eeldusi ka vigadeta kirjutama õppida, ladusast lausete koostamisest rääkimata. Kas nii jõuamegi ka meie poolkirjaoskamatute riigini, kus mitmel taskus haridust tõendav dokument, kuid haritus saavutamata?
“Sinu mõistus peab ikka lapse mõistusest üle käima,” ütles aastakümneid tagasi ühele noorele vanaemale elukogenud lapsehoidja, kui too kõik paariaastase tahtmised täita püüdis. Küllap on selles ütluses peituv tõetera märksa tuumakam, kui tookord noomitavale paista võis. Kui allakäigu peatamiseks seaduste tasemel midagi ette ei võeta ja ka praeguste teismeliste vanemad endale aru ei anna, et lapsed mõistusepärast ohjamist lausa vajavad, ehk on siis viga tehtud juba praegusi kolme-neljakümneseid kasvatades.
KAIE NÕLVAK
