Just sellistest inimestest “Punane polügoon” räägibki. Lapspeategelase Muhel Sildmaa pere elab vanas mõisahoones põlise pargi keskel. Nõukogude võim on jaganud vana härrastemaja korteriteks. Igale perele tuba või paar, sinna juurde lapike aiamaad, seinavahe ühislaudast, postivahe keldrist. Muheli lapsepõlv möödub metsamajandi keskuse õhustikus ja mitmed äratuntavad märgid-kohanimed näitavad, et see metsamajandi keskus asub Jõgeva külje all.
Kuna romaani autor oli 1953. aastal viieaastane ja just niisama vana on Stalini surmaga algava romaani esimestel lehekülgedel ka peategelane, siis usun, et kogu teos on sünkroonis tegelikkusega.
Sildmaade juures on arvatavasti midagi tolle aja eesti peredele üldiseloomulikku: isa Jakob on jõudnud õppida veel tsaariaegses Aleksandri reaalkoolis, kus õppetöö oli vene keeles, ema Helene on hariduse saanud Eesti Vabariigi aegses tütarlastegümnaasiumis, kõik kolm last on aga sündinud eri valitsuste ajal: Karl Eesti Vabariigis, Eduard sõja ajal Saksa Reich’is ja Muhel Nõukogude Liidus. Ja iga võimu ajal on inimesed pidanud hakkama saama.
Romaani sündmustik kestab, nagu öeldud, Stalini surmast märtsis 1953 kuni 1965. aasta suveni, mil 16-aastane Muhel kaheksanda klassi lõpetab. See on 188 lehekülje kohta päris pikk aeg ja sündmustiku kujutus seetõttu tükati hõredavõitu. Tagantjärele mälu järgi kirjutades on autoril sisse lipsanud ka sõnu, mida kirjeldatud ajal vaevalt et kasutati. Hinnangsõnad “jama” ja “äge” kuuluvad pigem ikka kaasaega, mitte 1956. aastasse. Sama kehtib sõna “väärakas” kohta: 1963. aastal seda ilmselt ei kasutatud.
Kerglase pilketa
Pealkirja “Punane polügoon” seletab autor lahti romaani lõpuosas, kus Muhel räägib isale: “Õpetaja Malm ütles, et 1980. aastaks oleme meie kommunismi ajastus, kus kõik on võrdsed. Siis on terve maailm üks ? üks punane polügoon nagu kommunismi päike, mis kõikjale paistab üle terve universumi.”
Midagi päris uut ja üllatavat minu jaoks romaanis polnud. Väärtuslikuks pean aga viiekümnendate olustiku talletamist ja edastamist noorematele inimestele, kes seda aega üldse näinud pole. Muheli lapsepõlves tulid eesti keelde uued sõnad, nagu “punanurk”, “joss”, “kolonn”, “molotov”, “pobeda”, “part-komm”, “partorg” jne, ning Eesti külasse elektrivalgus ja lõpuks ka televiisor. Ajastu märkideks on kotipoisid, kerjuslapsed, alatoitlus, täid, koolikaaslaste isatus, aga ka Muheli soov näha laudakatuselt sputnikut, mis koeraga kosmosesse lendas, ning Castro poolt Kuubast saadetud suhkur.
“Punane polügoon” on ladusalt kirjutatud ja hõlpsasti loetav. Meeldivad nii romaani omapärane taanduv-varjuv tundetoon kui ka see, et autor ei ole ajajärku naeruvääristanud ega kerglaselt pilganud. Sageli kiputakse sotsialismiaega asjatundmatult halvustama, arvestamata, et praegu on elavate hulgas veel palju inimesi, kes kõik tollase omal nahal läbi elanud.
Lapsepõlve lõpp
Muheli meelelaadis on mõtlik, filosoofiline alge tugevam kui tema huumorisoon. Vist paljud lapsed on alguses nõnda tundnud: “Polnud aega, polnud ruumi. Lapsepõlv tundus lõputu.” Ühtäkki saab aga lapsepõlv otsa: see voolab minema koos ümberläinud lüpsikust pärit piimaga, kui Muhel on sunnitud üheteistkümneselt esimest korda üksinda lehma lüpsma.
Muheli kodune kasvatus oli kindel, karm, kuiv ja soolisi iseärasusi mittearvestav ? nagu paljudes eesti peredes. Seda, mida ema Helene Muheli eest osavalt varjanud on, näeb ta aga ülakorrusel sõbratar Lilii juures, kus pliidialuses olev ämber pruuniks tõmbunud viirgudega vatti täis ning voodiotsale reastatud roosad rinnahoidjad. Lilii ema, metsamajandi kergemeelse kassapidaja Aada tõttu, kes vanarauaaias autojuht Antonile ligi ajab, jääb ühel hetkel ahtamaks Muheli mänguruum: ta tunneb nimelt, et “temaga samas ruumis, samal ajal toimus midagi mõistmatut, keelatut, midagi, millel polnud ei seletust ega nime.”
Ent eestlaste seksuaalsus oleks juba omaette teema.
RANNAR SUSI
