Meie peres kasvab viis särasilmset last, kolm tüdrukut ja kaks poissi. Oleme nagu üks tavaline suuremat sorti Eesti pere ikka, oma igapäevatoimetuste ja tegemistega. Tegelikult aga erineb meie pere teistest peredest, sest oleme SOS Lasteküla pere. SOS Lasteküla aitab lapsi, kes on kaotanud oma vanemad või ei saa oma vanematega koos elada mitmesugustel põhjustel ning vajavad seetõttu uut ja püsivat kodu.
Pereliikmed toetasid
Nüüd juba seitse aastat tagasi lugesin ajalehest kuulutust, kus otsiti Keila SOS Lastekülla ema. Elasin sel ajal Tartus ja see oli just see aeg, kus üks minu tütardest oli juba ise endale kodu rajanud ja teine kohe-kohe pesast välja lendamas.
Minu abikaasa viibis sel ajal aga töö tõttu sageli komandeeringutes. Ega oskagi seda tunnet sõnastada, mis seda kuulutust lugedes tekkis, aga tundsin, et see on just see, mida tahaksingi teha, et see on koht, kus tahaksin töötada, sest teadsin, et minus on emalikku hoolt ja armastust, mida lastele jagada.
Sain toetust ka oma pereliikmetelt ja nii otsustasingi kandideerida. Läbisin praktika ja koolitused ja siin ma nüüd olengi – paljulapseline ema. Sain korraga viie lapse emaks, sest just sel ajal otsiti kodu viiele õele-vennale, kellest noorim oli saanud just kolmeaastaseks ja vanim käis esimeses klassis. Ega lasteküla alati ei saagi vastu võtta viit last korraga, see sõltub sellest kuidas kohad vabanevad. Juhuse tahtel oli lastekülas sel ajal üks maja tühjaks jäänud, sest seal elanud lapsed olid juba suureks sirgunud ja ema läks pensionile.
Üleöö viie lapse emaks
See on nagu saatus, mis mind lastega kokku viis, sest teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse. Nii saigi minust üleöö viie lapse ema. Seletasin lastele kohe, et nüüd on teil kaks ema – üks on pärisema ja teine olen mina. Kuulsin laste omavahelist sosistamist, et see on nüüd meie “uus emme” ja sellega oligi kõik öeldud. Mind võeti kohe omaks, mille üle võisin vaid rõõmu tunda.
Minu väike pesamuna ei tahtnud minust enam ainsakski silmapilguks lahti lasta. Ta oli nagu väike kängurupoeg mul kaela ümbert kinni ja kaksiratsi kõhu peal. Esimene aasta mööduski meil nii, et ükskõik kuhu ma läksin, kõige väiksem süles ja teised nagu väikesed pardipojad järel.
Iga päev ja igal sammul nägin ja näen ka praegu, kui oluline on lapsele ema olemasolu. Ka hambaarsti juures käies ja kaitsesüste tehes oli valu kohe väiksem kui ikka ema kaasas oli. Tuleb meelde juhus, kus lastekülas viidi lapsi ühiselt puugivastast kaitsesüsti tegema. Minu neljaaastane tütar aga keeldus süstitegemisest ja nõudis emmet. Nii toodigi laps koju tagasi ja läksin ise kaasa ning siis laabus kõik ilma probleemideta. See näitab kui oluline inimene on ema laste jaoks, mille peale täiskasvanud kahjuks igakord ei tulegi.
Laste jaoks peab alati kohal olema
Sellest ajast alates püüan alati kohal olla, kui lastel on nende jaoks rasked hetked, samuti ka rõõmuhetked, nagu näiteks laste sünnipäevad, munapühad, jõulud ja vana-aasta õhtu. Jõulude ajal tulevad meie juurde ka minu oma lapsed või läheme meie nende juurde. See on ju ikkagi perepüha ja me peame seda kõik koos. Siis on toad täis laste kilkeid ja naeru, sest siis me joonistame, värvime, meisterdame ja küpsetame koos ja ootame jõuluvana tulekut.
Erinevalt tavaperede emast on lastekülas emaksolemine ka töö, mille eest makstakse palka ja on ette nähtud ka puhkepäevad ja puhkus. Kui ema läheb puhkepäevadele, siis on asendajaks SOS-tädi. See, et ema läheb puhkepäevadele oli minu laste jaoks küll väga raske, millega tuli mitu aastat harjuda.
Iga kord enne äraminekut selgitasin lastele, et ma tulen tagasi. Panime kalendrisse kirja minu täpse tagasituleku aja, mis oli laste jaoks väga oluline. Alles veel hiljuti küsis minu kümneaastane tütar minu käest, et “emme miks sa jälle puhkepäevadele lähed, alles sa olid ju?” Pidin siis jälle selgitama, et see oli eelmine kuu, nüüd on juba uus kuu.
Iga laps tahab olla kellegi laps, kellegi oma, ta tahab püsivalt kiinduda täiskasvanusse. SOS Lastekülla paigutatud lastelt eeldataksegi turvalise kiindumussuhte väljakujunemist oma uue SOS-emaga. Tunnen rõõmu ja tänan lapsi, et minu peres on sellised suhted tekkinud.
i
MAIRE KALJUVALD, SOS ema
