?Oravate? hääletorust Postimehest ei saanudki lugejad teada, et erakorralisel istungil valitsuskoalitsiooni liikmed ei registreerunud enne hääletamist end kohalolijaiks, kuigi istusid saalis ja kukutasid võltstrikiga eelnõu läbi. Sama väärinfot levitas ka teadeteagentuur. Ikka selleks, et rahvas ei saaks aru, millist demagoogiat ja kavalust valitsusliit kasutab. Arvamusliider Mart Ummelas kirjutas mõni Maaleht tagasi, et pronksöö on asendumas kriitikavaba ja segamist mittetaluva tukastusega sotsiaalse “üksmeele päevatundes?. Ja ega rahvas ei julgegi, sest teisitimõtleja on riigivaenlane. Nii neelatakse alla Langi natsilipu all õllekeldri juubel ja riiklik Põhiseadust ülistav Pilsner. Ja alkoholi tarbimine avalikus kohas ? tänaval, pargis lubatakse peatäitki välja magada.
Vabaduse asemel piirangud
Kui varem on inimesed kasvõi prügihinna tõusu pärast suurt lärmi tõstnud, siis praegune, täiesti ootamatu maksude ja aktsiisidega lämmatamine oleks nagu loomulik. On see palavusest ja suvest, teadmisest, et “oravatega” käivadki hinnatõusud kaasas, või hoopis hirmust? Juulis purustas hindade kasv viimase kuue aasta rekordi. Kõige enam mõjutas seda toasooja hinnatõus ja käibemaksusoodustuse kaotamine. Aga hinnaralli jätkub. Vesi, maagaas, bensiin ja diislikütus, elekter, puud, brikett, rongi- ja bussipiletid, õpikud, sigaretid, alkohol, postiteenus, piim ja piimatooted, leib, või, liha, üürid, vaba aeg ? kallineb kõik. Miks pidi valitsusjuht Andrus Ansip (sotsiaaldemokraadist rahandusministri kätega) kõiki aktsiise korraga kergitama? Küllap seesama karistamatuse tunne. Eurot see ju lähemale ei too. Pensionäridel pole tolku ka tulumaksu alandamisest ja seetõttu on hinnaralli neile eriti ohtlik.
Vaikivad ka ettevõtjad. Ometi on nad seoses Venemaa ja pronksööga kaotanud sadu miljoneid. Transiit on vähenenud kolmandiku. Eesti raudtee kaotanud üle 350 miljoni, Tallinna sadam 180 miljonit. Kannatavad puidu- ja keemiatööstus, Kalev, E-Piim, vähenenud on turism jne. Rahvussuhted liiguvad kitsalt natsionalistlikku vihkamise teed, mis teeb muret ka Euroopale. Paljurahvuselisest riigist rääkijad tembeldatakse kohe kremlimeelseiks. Ometi on enamik Euroopa riikidest paljurahvuselised. Reformierakond seadis küll valimistel esiplaanile inimeste vabaduse, ent piiratakse isegi koosolekute vabadust, sinelis vaikides seisev nooruk lihtsalt arreteeritakse. Meenutame, kui Kristiina Ojuland tahtis telekanaleid tsenseerima hakata ja Eestile kahjulikud telekanalid sulgeda. Pronkssõdurgi kaeti millegipärast telgiga juba siis, kui rahvale oli lubatud Aljo?a enne ümbermatmisi rahule jätta. Reformierakonna ainuvõim Rahvusringhäälingu juhatuses annab aga “oravatele” rahvaga manipuleerimiseks enneolematud võimalused.
Viie kihistunuma riigi hulka
Ligi 15 aastat end järjest võimule kombineerinud liberalismi lipulaev Reformierakond on viinud Eesti sisuliselt sohu. Peaminister Ansip jagas valimistel populistlikke lubadusi ja kuulutas kevadel oma troonikõnes, et oravad tahavad viia lähiajal Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka. Ent jõudsime hoopis Euroopa Liidu viie ebavõrdsema sissetulekuga riigi “edetabelisse”, kus iga viies Eesti inimene elab vaesuses ja iga kümnes saab alampalka. Ansipi arvates see nii pole. Ta pahandab statistikaametiga, et need selliseid uuringuid üldse teevad ja avaldavad, justkui peaks riigiamet juhinduma valitsuse soovunelmatest. Peaministri arvates ebavõrdsus vaeste ja rikaste vahel hoopis kahaneb ja eduriigi staatus kestab. Ansipi optimistlikud majandusprognoosid on tänaseks aga liiva jooksnud. Tegelikult kulutab Eesti ka kõige vähem raha toetussüsteemidele ja sotsiaalsele kaitsele. Näiteks põhjamaadest Rootsist ja Taanist, kuhu hulka me end loeme, koguni üle korra vähem. Veelgi enam paneb aga mõtlema hariduse kihistumine, see, et jõukamatest peredest läheb kõrgkooli 76% lastest, vaesematest aga vaid 49%. Nii hakkab vaesus juba põlvest põlve edasi kanduma. Huviharidus on meil aga juba ammu muutunud eliidi eelisõiguseks. Nagu ka tervishoid ? hambaravi ja eriarstiabi kättesaadavus. Inimeste omaosalus tervishoius aina kasvab ulatudes 24%-ni Euroopa keskmise taseme 10-15 % vahel. Eks sellest ka järgmine kurb tõdemus, et oleme madala eluea ja kehva tervise poolest koos rumeenlastega Euroopa viimased. Ansipi sulest oleme aga lugenud, et pensioniiga tuleks Eestis lähiajal tõsta niikuinii. Mitte ammu saime teada, et ka 27 Euroopa riigi hulgas puhkavad just eestlased kõige vähem. Kui töötunnid, puhkused ja riigipühad kokku lugeda, tuleb eestlastel kokku kõige rohkem töötunde. Isegi Leedu on meist seitsme koha võrra eespool. Nii lühikesi puhkusi ei teatagi. Keskerakonna seaduseelnõu puhkepäevadele langevate riigipühade päevade asendamisest kukutati paremparteide poolt parlamendis aga läbi.
Vaikiva ajastu ja isikukultuse poole
Ansipi eufooriat pole kainestanud ka Standard ja Poor`si karmid hoiatused, kus Eesti riigireitingu väljavaade ehk meie jätkusuutlikkus kuulutati negatiivseks. Eesti rahvusvaheline usaldusväärsus ja atraktiivsus kukkusid kolinal kokku. Ja seda tänu valitsuse valele ja lõdvale eelarvepoliitikale. Kord räägitakse aktsiisitõusust kui vääramatust eeldusest inflatsiooni pidurdamiseks, samas võimaldavad kavandatav tulumaksu alandamine ja maksuvaba miinimumi tõus just inflatsioonil aina vohada. Tarbimine kasvab, inflatsioon kasvab, raha odavneb. Kuid nagu mäletate, andis ka Rahvusvaheline Valuutafond IMF valitsuse tegevusele hävitava hinnangu. Ka Eesti Pank on valitsust pidevalt kutsunud vähem kulutama. Aga võib ju ka küsida, et milleks siis säästa, kui raha väärtus pangas pidevalt väheneb ja inflatsioon ületab hoiuste intresse mitmekordselt? Halenaljakas tundub täna Ansipi vandumine 4. aprilli Riigikogu ees, et uue koalitsiooni sihiks on ühtehoidev ja õnnelik rahvas. Juba kuu hiljem sai selgeks, et peaministri egoistlik sõda Aljo?a teisaldamiseks ajas Eesti rahvussuhete alused lõhki. Õnnelikust rahvast aga niipalju, et 30 Euroopa riigi kõige õnnetumad inimesed on just Eestis.
Reitinguid, kus “oravate” populaarsus püsib ülikõrge, ma ei usu, sest Eesti rahvas ei saa nii rumal olla. Ma ei usu, et me tahame ladinaameerikalikku tugevama õigusele põhinevat, lokkava narkomaania, aidsi, alkoholismi ja kuritegevusega armetut ja ebahumaanset riiki. Usun aga küll seda, et inimesed kardavad, et sambavalitsusega mittenõustumist tõlgendatakse kui ebalojaalsust riigile. Ja tundub, et see on väga vaikiva ajastu, isikukultuse ja politseiriigi moodi.
MARIKA TUUS,
Riigikogu liige
