Nädal hiljem tegi ERL oma esimese avalduse “Valitsus peaks soodustama venelaste emigratsiooni”, milles tervitab Vene presidendi Putini soovi koondada vene rahvus ajaloolisele kodumaale ning leiab, et Eestil tuleb Venemaaga teha koostööd. ERL rõhutab, et “iga rahvas peakski elama oma põlisel kodumaal”.
Mis on põline kodumaa?
Põlise kodumaa mainimine on põhjustanud ohtrat vastuseisu, näiteks Rakvere tuntud meelelahutusmees, rahvuse poolest juut Samuel Golomb tegi kapole koguni esildise, väites, et ERL-i seisukoht on rahvastevahelise vaenu õhutamine.
“Minu jaoks on inimesed, kes austavad eesti kombeid, kultuuri ja keelt mitte venelased, vaid eestlased,” tõttas ERL-i juht Anti Teraväe selgitama, kuid selle peale tekkis nii eestlaste kui ka venelaste nurin, et sääraselt inimesi liigitades ei austa ERL rahvuslikke tundeid. Tegu olevat Eesti ühiskonna lõhestamise katsega.
Paksu verd tekitanud avalduse taga seisev Delfi kommentaator, ERL-i juhatuse liige Martin Helme viskas aga paar päeva hiljem veel halge tulle. Ta väitis artiklis “Väljasuremise näiline ahvatlus” (Delfi, 10. juuli), et eestlased peavad iivet tõstma lastetusmaksu ja muude karmide abinõudega. Ta hoiatas, et vastasel korral tuleb siia kutsuda tööd tegema ohtralt immigrante ja meie rahvas kaob.
Nii et venelased minema ja kuna eestlased piisavalt ei sünnita, siis nende asemel neegrid ja araablased Eestisse? Säärase poliitika korral on Eestiga asjad tõepoolest võrdlemisi halvasti. Aga kas ei leidu paremaid võimalusi?
Immigratsiooni teemal tuuakse miskipärast esile peamiselt orjusel põhinevaid argumente – et keegi peab tegema töö ära ja kui omasid ei kasva, siis töö kasvab ikka ja töö tegijateks tuleb tuua sisse muulasi: venelasi, neegreid, parimal juhul kvalifitseeritud tööjõudu?
Tegelikkuses on töö hulk seotud inimeste hulgaga. Kui inimesi vähem, on ka tööd vähem. Näiteks leidub Eestis vähem vajalikku tööd kui Venemaal või Prantsusmaal. Samuti on võimalik teha tööd efektiivselt ja arukalt. Tööhulga-argument ei tööta, kui ei taha just vägisi ori olla.
Inimeste koguhulk on samamoodi tähtis teema – ent siingi ei ole asi ühene, sest rahva suurus on eelkõige meie enesekaitse, -uhkuse, -teostuse näitaja. Mida suurem rahvas, seda rohkem on vaimsete ja aineliste väärtuste võimalusi; sellepärast võiks rahvas olla muidugi suur, aga see pole ainumäärav. Rahvad on üldiselt segaverelised, kuid mingi kultuurilise identiteedi kandjad.
Tüüpiline hala – mida esindab ka ERL – on, et venelased tapsid-küüditasid-peletasid Eestist veerandi rahvast ja tulid ise asemele. Ajaloolises plaanis on toime pandud kuritegu, aga lahendus ei pea olema kilplaslik praemunast uue kana mätsimine, vaid võimalik on mõelda ka teisiti: eriti praeguse iibepuudulikkuse juures tasub rõhutada asjaolu, et meie rahvaarv on praegu suurem kui esimese Eesti Vabariigi lõpuajal.
Äkki ei ajakski venelasi minema?
Äkki teeks vastupidi – jätaks Putinile vastu tulemata ning hakkaks Eesti piire emigratsioonile sulgema. Piiride sees on meil täielik õigus tegelda kultuurilise ja keelelise assimileerimisega. Eestlastel on eestistamine ajaloos tavaliselt hästi korda läinud, miks seekord siis teisiti. Peipsi-venelased on hea näide lojaalsest kodanikust, neid võib seada säärase protsessi juures eeskujuks.
Muide, seesuguse ilmavaate juures plagavad nii mõnedki venelased kohe minema, väites, et oleme nad vangistanud… Ja las nad minna!
Tahaksin järelduses eksida, aga mulle näib, et Eesti Rahvusliku Liikumise tegelased ajavad üles veneviha hüsteeriat kartuses, et äkki olemegi suutelised Eestisse aegade keerises sattunud rahvad vabatahtlikult ühiskonda integreerima ja eestistama ning tänu sellele vältima musti ja muid kummalisi tulnukaid.
Kui juuli alguses tekkinud rühmitus jätkab ponnistusi seostada veneviha ja eesti rahvuslust, on tal eeldused meie praegust kodurahu tugevasti kõigutada. Eestluse vaenlased saavad pidada peenikest naeru ? narruse kammits jalgu visatud, ei suuda tegelikud rahvuslased tuua oma häält ühiskonnas väärikalt kuuldavale.
Mait Raun
kirjanik
