Tegemist on kahe endise nädalalehe ja nende nimede liitmisel tekkinud “saadusega”, mis oma suunitluselt mõistagi seni ilmunud samalaadsetest üllitistest eriti ei erine. Infot jooksvate päevasündmuste kohta jagatakse pealtnäha objektiivselt, kuid sobival juhul antakse ikkagi kas või ridade vahelt mõista, et kogu see Eesti värk on siin justkui ebaküps, kolklik-tagurlik, allub kõikvõimalikele Lääne mõjudele ning on sestap Idast (Venemaalt) omal ajal siia toodud-kingitud progressi suhtes tänamatu.
Nii otsesõnu kui ka kaude jutlustatakse nendes väljaannetes ikkagi vene messianismi kõikvõimalikke edasiarendusi, mis mõne sõnaga kokku võetult väljendub mitte niivõrd punaimpeeriumi aegade taganutmises, kuivõrd taotluses lugejale ikka ja jälle meelde tuletada: eestlased on üks kummaliselt tänamatu ja tagurlik rahvakilluke, sest impeeriumi ajal ehitati neile linnad, rajati tööstus, toodi kohale kultuur ja õpetati selgeks selle tarbimine kõigis ilmingutes.
Et varem nad venisid siin ringi liikuda hobuveokitega, jalgrataste või parimal juhul susladega, elasid madalates talutaredes, aga meie (slaavlased) tõime neile igakülgse progressi, kirjaoskus kaasa arvatud. Ja hoolimata kõigest pole eestlased meile selle eest tänulikud!
Valdavas osas töötavad seesugustes postokupantlikke meeleolusid säilitavates lehetoimetustes venekeelsed, vene või juudi rahvusest ajakirjanikud, kes oma elunägemisega justkui konserveerivad või, mis veelgi halvem, järelvõimendavad endisaegset maailmanägemist.
Seesugused inimesed elavad ise küll tänases Eesti Vabariigis ning kasutavad selle hüvesid, kuid esitavad siinsele riigivõimule ja eestlastele üldse ikka neidsamu nõudmisi ja pretensioone, mis olid neile omased (neile sisse harjutatud) punaimpeeriumi ajal. Ning seesugune paadunult minevikus elav postkolonialistlik venekeelne ajaleht poleks ideoloogiliselt “täiuslik”, kui ta aeg-ajalt ei püüaks leida põhjust süüdistada eestlasi padunatsilembuses. Et siin õigustatavat fa?ismi, püütavat (II maailmasõja) ajalugu ümber kirjutada…
Ka 4. augustil ilmunud ajaleht Vesti… pole selles suhtes erand: esikaanel on suur foto noortest eesti “natsidest” ning pealkiri “Eesti muutub Euroopa natside varjupaigaks”. Muidugimõista ei jätnud seesugune venekeelne ajakirjandus järjekordsel aastapäeval ülistades tähistamata idapoolseima Eesti linna Narva “vabastamist” punavägede võimsate relvade ja vaprate sõjameeste jõul 26. juulil, millele teatavasti eelnes Euroopa linnade hulgas ühe kauneima barokkpärli pühkimine maapinnalt Punaarmee pommidega…
Endine Soome president Mauno Koivisto nendib oma raamatus “Vene idee”, et õigeusule (justkui oleksid teised kõik valeusulised…) ning relvadele toetudes on Venemaale olnud kogu aeg omane uute alade vallutamine ja koloniseerimine.
15 aastat tagasi kaotatud Balti riigid osutusid Venemaale pettumust valmistanud tagasilöögiks, süvendades impeeriumimeelses vene inimeses omamoodi identiteedikriisi. Tollest kriisist väljapääsu otsides ning impeeriumihuku tuikavate vermete ravitsemiseks püütakse endale soodsas valguses ümber kirjutada koguni “Venemaa linnade ema” Kiievi ja selle ümber rohkem kui tuhat aastat tagasi tekkinud Kiievi vürstiriigi ajalugu.
Pole ju tõsivenelasele kunagi põrmugi meeldinud see, et Kiievi-Venemaa riikluse on rajanud germaani hõimudesse kuulunud varjaagid. Vürst Rjurikust ja tema kahest Vene aladel vürstiks tõusnud vennast oleme ju teadlikud.
Hiljuti aga lugesin nädalalehest Argumentõ i Faktõ Venemaa Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi direktori artiklit, milles too ajaloodoktor tões ja vaimus võtab tõestada: Kiievi vürst Rjurik olnud mitte germaanlane, vaid hoopis … Läänemere äärsete slaavlaste tõust. Sest kuidas ta muidu Dnepri-äärsete slaavlastest korilashõimudega oleks suhelda saanud ning riiki rajada suutnud… Kogu see arulage fantaasiaponnistus läheb suurepäraselt kokku suurveneliku väitega, mida leedulased on juba paarkümmend aastat naeruvääristanud: vanad preislased (vene keeles prussõ) olnud tegelikult “russõ”, s.t venelased, mitte baltlased …
Niimoodi areneb siis edasi “vene idee” nii Eestis ilmuvates ajalehtedes kui ka Venemaa Ajaloo Instituudis.
ANTS TAMME,
Videviku peatoimetaja
