Säästva metsanduse aluseid ja vääriselupaikade kaitse põhimõtteid on Vello Keppart Luua Metsanduskooli õpilastele metsabiolooga kursuse raames juba kümmekond aastat õpetanud. Nüüd said loengumaterjalid raamatukaante vahele ja kättesaadavaks ka neile, kes Luua kooli ammu lõpetanud või kel selle kooliga mingit pistmist polegi.
“Säästva metsanduse põhimõtete rakendamise ja vääriselupaikade kaitsmise vajadust on vaja metsameestele ja metsaomanikele bioloogiliselt põhjendada. Kui öelda lihtsalt niisama tabu-vormis, et seda või teist asja ei tohi teha, siis sind ju ei usuta,” selgitas Vello Keppart raamatu väljaandmise vajadust.
Tõsiteaduslikke artikleid säästva metsanduse kohta on tema sõnul üsna palju avaldatud, ent oli vaja ka lihtsama sõnastusega õpikut, kus kõik rohkete illustratsioonide abil “puust ja punaseks” tehtud.
Säästva metsanduse vajadusest hakati Kepparti sõnul kõigepealt rääkima Skandinaaviamaades, kus loodusmetsad intensiivse metsamajanduse tõttu juba peaaegu kadunud ning kus hakati mõtlema, kuidas säilitada liigilist mitmekesisust tulundusmetsades.
“Eesti on, nagu enamik teisigi riike, ühinenud liigilise mitmekesisuse kaitse konventsiooniga ja seepärast tuleb meilgi hea seista säästva metsanduse põhimõtete leviku eest,” ütles Vello Keppart.
“Tegelikult ongi olemas kaks võimalust: kas me arendame säästlikku metsakasutust ja vajame vähem range kaitsega metsi või majandame metsi intensiivselt, lageraiesüsteemil ja peame liigilise mitmekesisuse säilitamiseks omama kaks korda rohkem range reziimiga kaitsealuseid metsi.”
Kepparti sõnul võtavad säästva metsanduse põhimõtted valutumalt omaks need, kes Luua kooli n-ö puhaste lehtedena tulevad, ent “asja” saavat ajapikku teistestki: nii neist, kes igas puus esiotsa vaid hunnikut raha näevad, kui ka neist, kes end kõvadeks traktoriässadeks peavad ning ülbelt viskavad: “Äh, ei mina hakka seda lillekest vaatama, kui ma traktoriga sõidan!”.
Vello Kepparti sõnul on liigirikkust tegelikult vaja hoida ka parkides. See eeldab aga seda, et mõnda parki või pargiosa ei niidetagi ning et parkidesse jäetakse ka vanu ja koguni surnud puid.
“Tavainimesele on seda väga raske selgeks teha,” ütles Vello Keppart. “Tema arvab ikka, et pöetud muru on ilusam ja pargis tuleb teha põhjalikku sanitaarraiet, et ükski puu pähe ei kukuks.”
Parki n-ö üle hooldades tuuakse aga ohvriks õitsvad aasa- ja niidutaimed, kaitsealused kimalased, kuklased, karihiired ja siilid, maas ja põõsastel pesitsevad laululinnud jne.
Kurja teadmatusest
Loodusele tehakse kurja Kepparti meelest eelkõige sellepärast, et loodust kogu selle liigirikkuses ning looduses toimuvaid objektiivseid protsesse lihtsalt ei tunta. Tema enda loodusetundmisele pani aluse Ida-Virumaal Valaste külas ? just seal, kus kohiseb Eesti kõrgeim juga ? möödunud lapsepõlv.
“Küla avaras hobustekoplis ja kõrval Valaste rabas ringi joostes märkasin taimi, linde ja putukaid, kelle kohta oleksin rohkem teada tahtnud,” meenutas Vello Keppart. “Paraku ei osanud ema ja isa minu küsimustele enamasti vastata. Seetõttu minus üha süvenes veendumus, et pean vastuste saamiseks kunagi bioloogiat õppima minema.”
Vastuseid otsis ta ka oma käe peal. Näiteks akna vahel liblikakasvandust ja aianurgas puukooli pidades. Pikapeale märkas kirjandusõpetajast klassijuhataja kirjandite põhjal poisi loodushuvi ning viis ta kokku oma abimetsaülemast abikaasaga. Tolle soovitusel tuli Keppart pärast kaheksanda klassi lõpetamist õppima Luua Metsanduskooli ehk tollasesse Palamuse Metsamajanduse Sovhoostehnikumi. Ent pärast tehnikumile järgnenud armeeteenistust tegi ta ikkagi teoks ka oma esialgse unistuse ja õppis ülikoolis bioloogiks.
“Õpetajaamet oli viimane, millest ma unistasin,” ütles Vello Keppart. “Ja kuna olin ülikoolis professor Viktor Masingu juhendamisel sooteadust õppinud ja Tooma soojaamas praktikal olnud, läksingi tööle sinna.”
Ikkagi õpetajaks
Teadusehõnguline oli järgminegi, Kaarepere metsakatsejaama Söe arboreetumi juhataja ametikoht, mida Keppart kaheksa aastat pidas. Praeguseks on katsejaamast jäänud vaid mälestus ja arboreetumgi on Kepparti sõnul küll looduskaitse alune, ent sisuliselt hooldamata ala: Pikknurme metskonnal, kelle hallata see on antud, pole ilmselt lihtsalt jõudu seda hooldada.
Keppartist endast sai aga kolmteist aastat tagasi õpetaja ? just see, kelleks ta ülikooli lõpetades kõige vähem saada tahtis.
“Mind kutsuti Luua kooli õpetajaks ja ma läksin. Tundsin, et seal sain kaks omandatud eriala ? metsanduse ja bioloogia ? omavahel hästi kokku panna: piirialadel on tööd alati rohkesti. Ning mis kõige kummalisem ? õpetajaamet hakkas mulle veel meeldima ka,” ütles Vello Keppart.
“Nendest, kes õppida ei taha, ei tasu numbrit teha. Kui ei taha, siis ei taha. Ent need, kes on õppida tahtnud, on päris edukad olnud: kes tööturul, kes kõrgkoolis haridusteed jätkates.”
Keppart usub, et osalt tema pärast on nii mõnedki Luua kooli lõpetanud ülikooli bioloogiat õppima või keskkonnakaitse alasele tööle läinud. Kõigile õpilastele ei pruugi ta enda arust aga meeldida: naljategemine kiskuvat tal näiteks enamasti sarkasmiks kätte. Hüüdnimi, mille õpilased Keppartile on andnud, on siiski täitsa mõnus ja heasoovlik: Chester. Sellist nime kannab teatavasti populaarsest multikast pärit gepard. Ja Keppartist gepardini on ju vaid samm…
Nii, nagu Vello Keppart omal ajal õpetajaks ei kavatsenud saada, poleks ta ka kunagi arvanud, et nii palju kirjatööga tegelema hakkab.
“Mul pole tegelikult üldse keeleannet ja mu sõnavarakenegi on vähese ilukirjanduse lugemise tõttu ahtavõitu: minu põhilektüüri on ju alati moodustanud loodusraamatud ja -ajakirjad, reisikirjad ning teaduskirjandus. Ent Kaarepere metsakatsejaama direktor Kaupo Ilmet käskis mul Söe arboreetumi kohta põhjalikke aruandeid kirjutada: et missugused talved olid, milline oli ilmastik üldse, mida istutatud sai ja mis kasvama läks. Sealt tuli sujuvalt edasi artiklite kirjutamine ning nüüd on raamatki ilmunud. Varsti ole nagu kirjanik juba!” naeris Vello Keppart.
Peale kirjatöö on tal eluaeg olnud teisigi põhitöö väliseid harrastusi, mis kõik ikka ka jälle loodusega seotud: ta on aktiivselt linde rõngastanud, koos kursusekaaslase Matti Masinguga nahkhiiri ja pisinärilisi uurinud jne. Kui linde rõngastab Keppart viimasel ajal vaid Elistveres ja põhiliselt selleks, et seal looduskoolis käivatele lastele näidata, kuidas see töö käib, siis nahkhiireretki teevad nad Masinguga suviti praegugi.
“Möödunud suvel jäime öösel Jõgeval Jõe tänaval liikudes politseipatrullile silma,” meenutas Keppart. “Kui nad meilt meie käikude kohta aru pärisid ja me vastasime, et me loendame nahkhiiri, siis oli nende esimene reaktsioon: “Mis nahkhiiri? Jõgeval ei olegi nahkhiiri!” Päris tükk aega andis selgitada ja aparaatki tuli ette näidata, enne kui nad uskuma jäid.”
Aukartus elu ees
Loodust tunnevad tänapäeva inimesed Kepparti sõnul tõesti halvasti. Et lapsed seda paremini tundma õpiksid ja tulevikus loodusega suuremas kooskõlas elada oskaksid, selleks ei peagi Keppart paljuks lastele Elistvere looduskoolis tunde anda.
“Ükskord, kui lastele Elistveres rästast näitasin, hüüdsid kaks poissi kohe: “Mis, rästas? Lööme maha!” Rästas on ju tavainimese silmis see, kes aias marjad ära sööb ja keda seetõttu halastamatult hävitada tuleb. Kui siis hiljem rõngastamiseks üles pandud tihaste pesakastini jõudsime, andsin just neile poistele esimesena pihku tillukese abitu tihasepoja. Ja siis olid äsja bravuurikalt rästa maha lüüa lubanud poisid omadega läbi: käed värisesid, et mitte linnuhakatist maha pillata või talle muidu haiget teha. Usun, et kes sellise kogemuse on saanud, hakkab elusse kui niisugusesse hoopis suurema aukartusega suhtuma,” ütles Vello Keppart.
Kodu laiendamine
Tegelikult kirjutab ta praegu juba järgmist õpikut: keskkonnakaitse õpikut kutsekoolidele. Ja selle levik saab olema juba tunduvalt laiem, sest keskkonnakaitset õpetatakse tänapäeval üldainena kõigis kutsekoolides ? nagu keeli ja matemaatikatki. Tänapäeva inimest tuleb lihtsalt õpetada loodusega kooskõlas elama, sest loomulikust intelligentsist ta seda tänapäeval enam alati teha ei oska.
“Kui maainimene loeb koduks mitte ainult oma maja ja õue ning hektareid põllu- ja metsamaid, vaid ka kogu küla ja külaümbrust, kus ta tegutseb, siis paneelmajaelaniku kodu lõpeb tõepoolest oma korteriuksega ja mis sellest väljapoole jääb, on eikellegimaa, millel siis ka vastavalt käitutakse,” ütles Vello Keppart.
Ta ise elab ka Jõgeval Tähe tänava paneelmajas. Selleks, et enda jaoks kodu piire laiendada, on ta aegade jooksul oma maja ümber ja kaugemalgi omaalgatuslikke haljastustöid teinud: istutanud puid-põõsaid, rajanud muru, lõiganud oksi, niitnud heina. Paraku ei käi praegused ametlikud haljasalade hooldajad ei tema istutatu ega muu linnahaljastusega Kepparti meelest sugugi heaperemehelikult ringi.
“Lilled niidetakse maha, puudelt ja põõsastelt trimmerdatakse koor maha, niidetakse nii madalalt, et murus kasvavad ilutaimed surevad välja, sõidetakse raskete masinatega murusse roopad sisse jne. Ka oksalõikamise tehnikat ei tunta, jäetakse ainult mingid nagipuud püsti ja varsti on puudel haigused kallal. Aga ega midagi imestada pole: haljasalade hooldajatele makstakse nende raske töö eest miinimumpalka ja selge see, et tegijad kogu aeg vahelduvad. Ma olen Jõgeva Elamule koguni pakkunud, et võiksin haljastustöölisi koolitada, aga seda ei peetud mõttekaks,” ütles Keppart. “Ma ei tahagi, ausalt öeldes, Jõgeval elada. Aga seda võimu ka praegu pole, et ostaks Luuale maja ja koliks sinna.”
Mõned aastad tagasi kirjutas Keppart linnavalitsusele koguni kirja, milles palus luba enda poolt omavoliliselt ja planeeringuta istutatud puud-põõsad maha võtta, et ei peaks nende piinamist kauem nägema. Teoks teinud ta seda ähvardust küll pole, aga ta teab, et karistada saaks teda linna heakorraeeskirjade järgi üksnes selle eest, et ta puud-põõsad istutanud on, aga mitte selle eest, et ta nad maha võtab.
Kuigi paljudele võib tunduda, et Vello Keppart looduse kõrval inimest ja tema vajadusi ei näegi, arvab ta ise vastupidist.
“See, kui inimene loodusega kooskõlas elab, ei tähenda kaugeltki inimese ahistamist,” ütles Vello Keppart.
RIINA MÄGI
21.02.2005
blog comments powered by Disqus
