Iga linnavalitsuse liige saab oma töö eest 1000 krooni kuus, seda olenemata sellest, kas ta valitsuse istungitel osaleb või mitte. Linnapea arvates on summa, mis valitsuse liikmed saavad, sümboolne. 23. detsembri volikogus aga otsustati maksta linnavalitsuse liikmetele ühekordset lisatasu tulemusliku töö eest.
Teiste seas sai 4200 krooni ka valitsuse liige, kelle kohta oli linnapeal raske öelda, kui paljudest valitsuse istungitest ta osa on võtnud.
Loomulikult on suuremeelne hoida erakonnakaaslast sümboolsel rahal ja maksta talle ka ühekordset lisatasu tulemusliku töö eest. Kui aga mõtlema hakata, kas see polegi Endel Graubergi kirjutises nimetatud linnapea mõttelaad ja arusaamad. Sümboolne raha ühelt poolt ja selle vastutustundetu jaotamine teiselt poolt olid üheks põhjuseks, mis sundisid Isamaaliidu fraktsiooni ettevaatlikkusele suurte laenude võtmisel. Ja eriti tegi ettevaatlikuks see, kuidas on seni laenuvõtmisi menetletud.
Koalitsioonileping tuleks läbi lugeda
Ants Prii kiikab kogenud poliitikuna oma kirjatükis ikka ülespoole ja näib teadvat juba päris täpselt, kuidas Toompeal töötatakse. Arvan, et oma loos oleks tal siiski olnud otstarbekam meenutada hoopis 2002. aasta 28. oktoobril koalitsioonilepingusse sissekirjutatut ja loomulikult ka Keskerakonna valimiseelseid lubadusi.
Koalitsiooni kokkuleppes on sõnaselgelt kirjas, et koalitsioon arendab koostööd linnarahvaga, asutab koguni oma linna nõukoja. See on kirja pandud 28 kuud tagasi ja ma ei usu, et see sündis õhust.
Sinna võtsid osapooled kaasa oma valijatele esitatud lubadused, põhimõtted ja arusaamad. Sellega loodi ju see ruum ja ulatus, kus tegutsema hakati. Vastukaaluks aga saadi õigus valida volikogu juhtorganid, linnapea, abilinnapea ja valitsuse liikmed. Nüüd aga kirjutab Ants Prii, et tahes-tahtmata on võimatu jõuda iga linnakodaniku arvamuseni. Samas ta küll lisab, et linlaste arvamust saab teada volikogu komisjonide kaudu, mille töösse on kaasatud aktiivset elanikkonda.
Kui suur on taluvuse piir?
Eelmise aasta detsembrikuu volikogu istungil oli näiteks kavas kuulata linnapea informatsiooni staadioni rajamisest ja selle võimalikest rahastamise skeemidest. Volikogu istungi alguses tõsteti äkitselt nimetatud punkt põhipunktiks ja mõne minutiga otsustati võtta 2005. aastal 8 miljonit krooni laenu ja 2006. aastal 5 miljonit krooni.
Otsustamine käis kähku ja ilma et oleks soovitud menetleda seda küsimust üheski komisjonis. Nüüd võib siis öelda, et mis sa ikka aktiivset linnaelanikku laenuvõtmise küsimustega vaevad.
Meenutaks siinkohal, et Keskerakond on oma valimiseelsetes lubadustes kirjutanud, et organiseerib linnakodanike hulgas küsitlusi linnaelu tähtsamate probleemide osas ja arvestab tulemusi linna valitsemisel. Kui see pisiasi oleks tehtud, oleks vast ka keskerakondlastest volikogu liikmetel meeled ergemad ja otsustused alalhoidlikumad.
Aga võib-olla ei ületagi nende arvates 13 miljoni krooni suuruse laenu võtmine tähtsuse künnist? Isamaaliidu fraktsiooni liikmed pole senini päris täpselt aru saanud, miks oli vaja koalitsioonil laenu summad eraldada?
13 miljoni kroonise laenu võtmine otsustati silma pilgutamata. Ants Prii ütles otsustamisel eriti rõhutatult, et koalitsioon on nii otsustanud. Samas aga usun, et sellest otsustamisest edasi algas igas saadikus hirm ja arutlus selle üle, kui suur on Jõgeva linna taluvuse piir laenu võtmisel ja missugustele objektidele seda raha suunata, saavutamaks uut kvaliteeti linnas toimuvates protsessides.
Hoopis väiksema, täiendava laenusumma võtmine tekitas tüli. Ma siiski ei nimetaks seda tüliks. Lõpuks lihtsalt andis seni ladusalt töötanud hääletusmasin tõrke. On ka põhjust. 2002. aasta oktoobris sündinud koalitsioon võttis 2003. aastal 1,3 miljonit krooni, 2004. aastal 6,59 miljonit krooni ja valitsemise kolmandal võimalusel kavatses võtta 18,56 miljonit krooni laenu ja seda valimisaastal?
Staadioni ümber saladuseloor
Viimane volikogu istung, mis näitas, et koalitsioonipartnerite omavahelise usalduskrediidiga on probleeme, toimus 17. veebruaril. Lootsin järgmises ?Linnalehes? (ilmus 3.märtsil) lugeda, mida siis koalitsioon edasi kavatseb? Kui veenvad on kavatsused, milleks peab nii meeletult laenu võtma?
Ühelt poolt on palju objekte, mis vajavad rahalisi süste. Teiselt poolt ootab spordikeskus Virtus kiiret renoveerimise lõpetamist. Samas on ka eelmise aasta 17. juuni volikogu otsus, mis määratleb Aia tänava koolimaja remondivajadused. Seda loetelu võiks veel jätkata, kuid selle taustal on hull see, et senini on välja töötamata oluliste elulõikude arengukavad.
Igal tegevusvaldkonnal on ju oma arengueesmärgid ja sellest tulenevad tegevusprioriteedid. Nimetada võiks infotehnoloogia arengukava väljatöötamist ja selle rakendamist. Jõgeva linna tervishoiu arengukava või koguni ettevõtluskavanduskeskuse loomise, rääkimata kavandatavast ettevõtluse piirkonnast ja selle reklaamimisest. Linna riskianalüüside teostamisest ja äärmusolukordade lahendamise korra väljatöötamisest? Kas ma olen need kavandatud asjad pliiatsist välja imenud? Kaugeltki mitte. Veel enam, need tulenevadki juba mitmel korral nimetatud 28. oktoobril 2002. aastal allkirjastatud koalitsioon lepingust, kus osapooled soovivad otsustada ja vastutada Jõgeva linna elukorralduse parandamise eest, lubavad omavalitsuste vahelist võrdväärset ja ühishuvidele tuginevat koostööd ja veel paljugi muud.
Koostöös ja avatuses on jõutud niikaugele, et Jõgeva linna aegade üks suurim projekt Jõgeva linna staadioni ehitus on tänaseni kaetud tiheda saladuselooriga. Kui kõigil on selge, siis öelge palun, kui palju läheb staadion tegelikult maksma? Milline on vettpidav staadioni ehitamise rahastamise skeem? Millised on staadioni majandamise kulud, inventariga varustamine ja milline staadion üldse tuleb? Kas sina, Jõgeva linna elanik, vajaksid nendel teemadel avalikku mõttevahetust?
Ants Paju,
Jõgeva linna volikogu liige, Isamaaliit
