Miks siis? Kui kultuurikeskusest kino teha, pole Jõgeva linnal enam ühtegi esinduslikku suurt saali. Ega pole ka õiget kino. Kultuurikeskuse saal on kinoks liiga suur ja selles saalis kino näitamine segab kultuurikeskuse tööd.
Kuna on juba 21. sajand, siis ei tuldaks filme vaatama ka juhuslikult seinale riputatud voodilinalt, istudes 2?3 tundi puupakul ja kuulates aegunud võimenduse kaudu krigisevat heli.
Selleks, et Jõgeval kino näidata, tuleks minu arvates rajada kultuurikeskusele juurdeehitis, milles oleks 60?70-kohaline kaldpõranda, pehmete ja mugavate istmete, stereoheli ja kindlasti kohvikuga polüfunktsionaalne kinosaal. Ka Jõgeva kinokülastaja jaoks peab kinoskäimine olema niisama mõnus ja mugav kui Tartu Ekraani või Tallinna Coca-Cola Plaza külastaja jaoks.
Repertuaaris peaks olema kahel päeval nädalas uus film, kahel päeval vanem film ja kindlasti üks animafilm lasteaedadele ja algklassidele. Filmiüür sõltub aga teatavasti linastuspäevade arvust, mitte seansside arvust päevas.
Kui jääme ootama järjekordseid valimisi ja saadikukandidaatide kinoehitamislubadusi, ei liigugi asi paigast. Iga viivitatud aasta tähendab ka ehitushindade kiiret tõusu. Samuti seda, et paljud noored lahkuvad Jõgevalt suurematesse linnadesse, kus muuhulgas saab ka kinos käia. Ka kultuurilise meelelahutuse võimaluste ahtus on ju üks Jõgevalt lahkumise põhjusi.
Ise üritasin aastaid tagasi kompenseerida kino puudumist filmide näitamisega Jõgeva Majandusühistult renditud ruumis, mida ma nimetasin koridorkinoks. See puuistmete ja lakke kinnitatud ekraaniga kino püsis pinnal paar aastat. Hiljem näitasin lühikest aega kino koostöös majandusühistuga restorani Kosmos saalis. Seegi ei õigustanud end majanduslikult.
Lõpuks ostsin linnavalitsuselt ühe hoone eesmärgiga sinna kino ehitada. Kultuuriministeeriumile sai neljal aastal kirjutatud projekte kinotoetuse saamiseks. Linnavalitsus ei suhtunud sellesse soosivalt ja kultuuriministeerium põhjendas äraütlemist sellega, et olen eraettevõtja. Nüüd on asi unustatud ja ma ise tööl võõrsil.
Ilusaid ütlemisi kuulsin omal ajal ka ametnike poolelt. Üks abilinnapea väitis, et kinonäitamine pidi olema kommertstegevus ja kohe-kohe ilmuvad silmapiirile tugevad tegijad, kes end kinonäitamisega ära majandavad. Paraku unustas too abilinnapea ilmselt meie linna elanike tegeliku arvu, arvates, et see ulatub kuhugi seitsme miljoni kanti. Üks linnapea arvas aga koguni, et kino olevat sotsialistlik igand. Mõne kuu möödudes mees muutis meelt: valimised olid nimelt tulekul. Need jutud pole anekdoodid.
TIIT TÕNTS
