Kahjuks on ka täna koole, kus vabariigi aastapäeva aktusi ei peeta, kuid enamasti siiski peetakse ? tuuakse saali lipp ja lauldakse hümni. Peetakse ka kõnesid, aga ilusatest sõnadest tähtsam on vaimsus, mida kooliõpilastele edasi anda. Isamaalist vaimustust suudavad edasi anda siiski vaid need, kellel see endal olemas on. Teised teevad oma esinemise lihtsalt siuh-sauh ära.
Kas meil on järeltulevale põlvele midagi öelda? Kindlasti on, kuid kas seda ka omaks võetakse, sõltub väga palju kõnelejast. Noored tunnevad aga hästi ära, mil esineja on emotsioonides aus, mil mitte. Kuid ilma emotsioonideta vabariigi mõttest ja rahva saatusest rääkida on nagu ilma higipisarata vagu vedada ? kõigile on selge, et selline kündja ainult imiteerib töö tegemist.
Eesti Vabariigi mõte on anda eesti rahvale võimalus iseolemiseks ja oma kultuuri säilitamiseks. Seega ei ole vabariigi põhiküsimuseks mitte tulumaksumäär, ega isegi otseste ja kaudsete maksude vahekord riigi eelarvelaekumistes, vaid hoopis see, kas me suudame noortele edasi anda teadmise, et eestlasele on parim koht eneseteostamiseks just Eesti. Ja et see eneseteostus ei ole ainult klubikultuuri viimase trendiga kaasas käimine, vaid isamaale ja oma lastele pühendumine.
Selleks peab Eesti olema turvaline – siin olgu hea elada. Kuid kõigil on siin hea elada ainult juhul, kui eestlased siin ennast ise kindlalt tunnevad. Seega ei ole mõeldav rääkida võõrtöö massilisest juurdevoolust kui majandusliku õitsengu tagatisest, kui sellega kaasnevad sotsiaalsed probleemid ja kuritegevuse suurenemine nõuab eestlaselt oma hingerahu eest võitlusse astumist. Siis läheb elu kibedaks ka sissetooduil. Võib-olla arvatakse, et eestlane kui rahumeelne inimene ei hakka uue naabriga tühjast tüli tegema, pigem otsib endale ise uue elukoha. Aga miks meile sellisel juhul üldse Eesti Vabariiki vaja?!
Ükski sisseränne pale õigustatud, kui ta toob kaasa meie oma noorte väljarände!
Lubamatu on ka eestlaste ?siseemigratsiooni? sundimine omal maal. Milleks muuks saab nimetada paljude ettevõtjate taotlusi muuta rida Ida- ja Lääne-Virumaa valdade veel segipööramata maid uueks kaevanduspiirkonnaks.
Kuidas tunneb ennast kaitseminister, kes põhikooli poistele isamaalist kõnet pidades saab neile lubada, et püüab asjad korraldada nii, et ?ülekohtune riik? tulevikus nende aega ei raiskaks ja et nad ei peaks kohustuslikus korras kaitseväkke minema. Kaheksat kuud Eesti kaitseväes on hakatud nimetama ajaraiskamiseks, samas idealiseeritakse elukoolina seda kui noored peale kooli võõrtööjõuna kuid ja aastaid teistes riikides kalkuneid kitkumas või muid lihtsamaid töid tegemas käivad.
Uuring näitab, et kaitsetahe on otseses sõltuvuses sellest, kas kaitseväe teenistus on läbitud või mitte. Kui enamus ei puutu tulevikus väeteenistusega kokku, ei hakata minema ka palgaarmeesse. Võimaliku palgaarmee väiksus on ainult osa probleemist. Tõsisem oht seisab selles, et peaaegu kõik noormehed muudetakse kaitseväest eemale jätmisega tuleviku konfliktides kaitsetuks kahurilihaks. Senised sõjad on näidanud, et kriisiolukorras ei ole kellelgi võimalust vabastustõendit välja otsida ? see kas keegi suudab oma kodu ja ennest kaitsta, selgub vahetus tegevuses. Kellel oskusi pole, langeb kui ohvritall.
Kaitseliidu puhul on hakatud rõhku panema üksikutele poolprofessionaalsetele üksustele, kuid vabade kodanike vabatahtliku ja otsustusõigusliku ühendusena valitsus teda enam ei tunnusta. Mehed tunnevad, et nende kaitsetahet ei peeta enam väärtuseks. Vähemalt ei hinnata seda nii palju kui korrastatud raamatupidamist.
Just veebruaris on meil piisavalt põhjusi mõelda sellele, kas suhtume Eesti riiki nii kuis selle asutajad sooviksid. Kas meil on piisavalt tahet teda kindlustada? Kui on ? suudame seda ka noortele edasi anda.
Tõnis Lukas
ajaloolane, Riigikogu liige
