On teisipäev ning sedakorda ees ootav sõiduring teiste nädalapäevadega võrreldes lühem nagu teisipäeviti ikka. Teekonda peab autopood Jõgevalt Pae kaupluse juurest alustama kella üheksa paiku, mis tähendab, et müüjal Mae Hennochil ja autojuhil Kalju Põldkivil on vaja olnud kohale tulla sootuks varem, et sõiduks valmistuda ja kaup peale panna. Sedakorda jääb väljasõit aga pisut hiljemaks, sest Kaljul, kelle hooleks on enamasti tõstmistöö, teeb selg häda ja Mael tuleb üksi hakkama saada. Arst olevat Kaljule koguni haiguslehte anda tahtnud, aga või sellest abi, kui tead, et rahvas on igas sihtpunktis ootamas. Hea seegi, kui vähemalt roolis suudab olla.
Kavatseme autopoega ühineda esimeses peatuspaigas Painkülas. Et oleme kohale jõudnud natuke varem ja auto täpset peatuspaika ka ei küsinud, eeldame, et ju see siis kusagil ühismajade juures ikka on. Läheduses aiamaal askeldav Maie, kuuldes, et oleme tulnud autokauplust ootama, plaksutab suurest rõõmust käsi: “See on küll jummala ime, et lavka täna siia tuleb, niisugust asja pole mitu aastat olnud ja oma poodi pole Painkülas juba väga ammu”. Samal ajal märkame aga eemalt tee pealt kollase-sinisekirjut Taret Tartu suunas kulgevat. Selleks ajaks, kui suurele teele jõuame, on lavka juba Kassinurme poole teel. Nagu hiljem selgub, polegi Painkülas erilist peatust ette nähtud. Väike seisak on siiski tee ääres.
Kassinurmes
Kassinurme on kokku tulnud päris palju rahvast. Enamik on kohal juba aegsasti. “Pidasime siin jutulaata, külarahvas saab ikka kokku ja koos on kasvõi naljagi hea teha,” räägivad naised. Kes on tulnud kauba järele jalgrattaga, kes käruga, kellel aga kodu lähemal, viib kotiga käe otsas. Anni on kõige kaugemalt ja temal on suvise aja tarvis käru. Parasjagu ongi Anni oma ostudega ühele poole saanud ning üks naistest võtab autoukselt ta koti vastu, teine toetab käest. Annil on jalad haiged ja autol kõrged astmed, üksi ei saaks kuidagi. “Taevas halasta, kui nüüd see kaubaauto ära jääb, mis siis küll saab,” muretseb Anni, sest ta ei kujuta ette, kuidas liinibussi ja linnakaupluste treppidega hakkama saab. Anni on kauba järel käijatest kõige vanem. Nagu ta ise ütleb, kakskümmend aastat ja kaks kuud sajast puudu. Auto juurde tuleb ta oma käruga nelja kilomeetri kauguselt. “Ma ei tea isegi, kus külas ma elan. Vanasti oli Udriku, nüüd topivad kõik üheks suureks Kassinurmeks,” räägib Anni. Lavkaga ja selle kaubavalikuga on ta väga rahul. “Kaupa on küll, mis aga hing ihkab, müüja ja juht ka toredad inimesed”. Anni ostab ikka nädala kraami valmis, vahel, enne pühi näiteks, korraga kohe neljasaja krooni eest. Hirmus mõeldagi, et peaks siit veel mitu kilomeetrit edasi suurt teed mööda Kaarepere poodi minema. Selle peale ei taha mõelda Annist nooremadki. Kaareperre ju oma kolm-neli kilomeetrit ja kuidas sa sealt raskeid kotte käe otsas veadki. Jõgevale poodi minek on omaette ettevõtmine. Kõik bussid Kassinurmes ei peatugi ja eks bussipilet maksab ka juba oma kakskümmend krooni. “Kiosk Kassinurme bensiinijaama juures oli ikka kõige parem,” meenutavad Tiiu, Ljuba ja Liivi. See oli hommikul kella seitsmest õhtul kaheksani lahti, piim-leib ja muu tarvilik müügil. Mis sulgemise põhjus võis olla, seda autopoe juurde kogunenud naised täpselt ei tea. “Elu on ikka kinni küll, kui nüüd see lavka ära jääb ja mingi erafirma oma ka ei käi. Ega siis muud üle ei jäägi, kui vald korjaku aga vanamutid ringi pealt kokku ja sõidutagu poodi,” arutavad naised.
Visusti mõis
Kassinurmest kulgeme autopoe järel Visusti mõisa suunas ehk otse Vooremaa looduskaitsealale. Kui Pikkjärve juures suurelt teelt ära keerame, on orienteerumine väga lihtne – läheme ees keerleva tolmupilve suunas. Edaspidised teed on kruusased ja viimastel aastatel ei sõida nendel ka liinibussid. Ümbritsev loodus on aga see-eest lausa imeline.
Visusti mõisa juurde on mehed autopoe ootamise jaoks koguni pingi meisterdanud. “No ikka, toetad vahepeal, on parem oodata. Talvel oli pingi taga puude küljes kile ka tuulevarjuks,” ütleb Tiit. Mõisa juures oli paar aastat tagasi käinud ka üks erafirma kaubabuss, praegu on Tare ainus võimalus. Kaareperesse on siit üle viie ja Palamusele rohkem kui kümme kilomeetrit ja Pikkjärveni, kus esimene bussipeatus, oma kolm kilomeetrit. “Maainimene on harjunud, et iga päev poes käimist pole, aga ühest korrast nädalas tükib väheks jääma. Praegune autopood käib kaks korda nädalas ja see on päris paras, ei pea kõva leiba sööma,” arutavad Silvi ja Heldur, kelle kodu on samas mõisasüdames. Omal ajal oli mõisas ka pood ja Silvi on seal kakskümmend kolm aastat kaupmeheametit pidanud. Oma poodi pole enam viimased kolmteist aastat ja hoonegi on ära müüdud. “Mul on üks vana 30-aastane Ziguli-krobi. Sellega saab kord kuus ikka Jõgeval käia, kui muud asja ka on. Suvel on liikumisega lihtsam, aga eks bensiin on ju ka kallis,” arutleb Silvi abikaasa Heldur. “Toidukraami pärast pole vaja olnud siiani veel linna minna, iseasi, kui midagi muud vaja on,” leiab Tiit.
“Kui värskeid saunavihtasid tahate, tulge, viige ära. Pärast viin Tallinna, seal lähevad kõik,” on Silvile ja Heldurile tulnud ütlema nooremapoolne naine Helgi, kes juba teist aastat suuremal hulgal saunavihtasid on teinud. Värsked vihad annab oma rahvale kodust ära viie krooniga, turul küsib kasevihast kaheksa ja tammevihast kümme krooni. “Millestki peab ju elama. Varsti saab marjul käiama hakata, muraka-, pohla- ja jõhvikametsad on siinsamas,” räägib Helgi. Helgi arvates kaoks autokaupluse ärajäämisega üksjagu ehtsast külaelustki. “Oma küla värk, siia lippad või kodukitliga. Kaugemale poodi või bussi peale nii ei lähe. Ja häälepaelad lähevad ju kodus üksikutel inimestel muidu rooste,” leiab Helgi. See, kuidas rahvas, eriti eakamad inimesed, pärast lavkaringi ärajäämist süüa hakkavad saama, on aga sootuks tõsisem asi. “Mina arvan küll, et vallad peaksid omavahel kokku leppima ja mingi lahenduse leidma. Need autokauplused teenindavad ju poolt maakonda”.
Lihtsalt Visusti
Enne teist Visusti peatust jääb auto seisma veel ühes teeristis. “Müüja ise ütles, et mis sa oma haigete jalgadega nii kaugele tuled, saame ju siin teeotsas ka peatuse teha,” räägib Vaike, kes parasjagu toidukotti vanasse lapsekärusse sätib, koer truult kannul. “Ikka koeratoitu ostsin ka, nagu ise, nii tahab temagi lavkapäeval midagi head. Korra nädalas käin, siin saab oma tahtmist mööda valida,” räägib omal ajal Siberi-teekonna läbi teinud 72-aastane Vaike, kes hiljem siin, kodukandis, pole põlanud mistahes rasket tööd. Oma ilusaimatel noorusaastatel tuli Siberis olla ka Vaikest kaks aastat vanemal õel Astal, kes teiste seas Visusti peatuses autol vastas on. Astal tulevad lavkaringi ärajäämisele mõeldes lausa pisarad silma. “Jube mõeldagi, kuidas me septembrikuus leiba saame,” ütleb ta.
Maed ja Kaljut tervitatakse Visustis suurima rõõmuga, nagu oma pere liikmeid. Seda nad ju ongi, sest kaupa on nemad kahekesi siinsel ringil toonud nädalast nädalasse juba kaks aastat järjest. Tuntakse vastastikku huvi, kuidas jaanipäevad möödusid ja visatakse kaubavalimise vahel naljagi. “Ära sa nüüd… sul endal selg haige, küll ma saan…,” hoiatab üks memm Kaljut, kes vana harjumuse kohaselt üritab aidata kotti autost välja tõsta.
“Ilma autokaupluseta küll ei saa, me jääme ju siin päris nälga. Kõige hullem on veel talvel. Kaarepereni ju kaheksa kilomeetrit. Mullaveres pandi ka pood kinni. Keskustes ja linnades on poed käe-jala juures ja sealt paistavad asjad hoopis teisiti. Valdade asjameestel tuleks ikka ühe laua taha kokku istuda ja kuidagimoodi asjad ära lahendada,” leiavad Õie, Hilja ja Asta.
Enne järgmist peatust tuleb veel üks lisapeatus Rosalie kodu väravas, kuhu on kogunenud mõned teisedki lähemast ümbrusest. Vanavanaema Rosalie ehk Rosa või Roosi on autole vastu tulnud koos kuuenda klassi tüdruku Marianne ja tema noorema õe Karina-Lauraga. Tartust suveks maale tulnud lapsed on juba mitu päeva autopoe tulekut oodanud ja muidugi ostetakse nüüd peale hariliku toidukraami ka midagi magusat. Rosa on tegelikult rahvuselt lätlanna ja Lätimaal on sugulasi praegugi. See on aga hoopis pikem jutt, mis tuleb jätta mõneks teiseks ajaks. Igatahes läti keelt pole Rosa veel päris ära unustanud ja Marianne ütleb, et temagi teab sellest keelest üht-teist.
Ammalt suure kivi peatusse
Seejärel peatutakse perekond Paju värava taga ehk Ammal, nagu see auto sõidugraafikus kirjas seisab. Mismoodi see peatuskoht sellise nime on saanud, ei oskagi õieti keegi seletada. Igatahes oli niisugune nimi juba ka poel, mida mõned aastad tagasi Pajud siin pidasid. Aga pood ei tasunud ennast ära. “Ei tulnud omadega välja,” ütleb pereproua Helju.
Autojuht Kalju on tulnud aia äärde peremehega pisut juttu vestma ning tunnistab, et nende käikudega on enam-vähem selgeks saanud isegi see, missugust leiba keegi kusagil ostab. “Eks igaühel ole oma sort, jah,” kinnitab Paju-papi.
“Võib-olla jutub, et saame teid veel edaspidigi näha,” ütleb müüja Maele oma ostudega lõpule saanud Hilja ning leiab siis: “Ütelge nendele sakstele edasi, et mutid jäävad nälga ja poovad ennast üles, kui autokauplust enam ei käi. Näljasurma ka hirmus surra.” Natukese aja pärast arutleb Hilja edasi: “Nojah, eks asi on ikka mokas küll. Kui mõni ette kuulutaks, mis ikka edasi saab. Talvel tuiskab siin Koltsi mäe aluse veel kinni ja ei pääse välja ka.”
Kärksis on peatus suure kivi juures. Ühel pool teed on justkui jalgrattapark – ratas ju suvisel ajal kõige parem liiklusvahend. Toetad kasvõi pambugi peale, on ikka kergem.
Tartu mees Aivar, kes ütleb end siinkandis juba viisteist aastat käinud sulast mängimas, leiab, et seekord polegi rahvast nii palju kui tavaliselt. “Palju vanemaid inimesi käib, eriti Õvanurme külast. Neid ka täna pole. Eks jaanipäev olnud vahel, lapsed käisid kodus ja tõid ehk rohkem seda nasvärki,” arvab Aivar ning tunnistab, et kõige lõbusam päev ongi siin just lavkapäev. “Tahtsime siia auto ootamise pinki hakata tegema, aga ei tea, kas enam tasubki,” arutleb Aivar. “Näe, Raigastvere boss tuli,” rõõmustab ta siis, nähes pikka noorepoolset meest ühest autost välja astumas. Mehed tulevad meiega koos esimesse teeristi, et seal pisut maailmaasju arutada. “Siin on hea keskmine koht, üks läheb pärast ühele, teine teisele poole,” kinnitab “Raigastvere boss”.
Raigastveres, vana kooli juures
Helju, Jaan, Tiiu, Meeri, Hele ja teised on kunagise Raigastvere kooli juures peatunud autopoe juures juba ostud ära teinud ning jutustama jäänud. Nemadki on õige murelikud. “Kui ikka autokauplust tõesti enam ei käi, siis on küll lõpp,” arvatakse. “Ei ole midagi, vaja Võsa Pets kohale kutsuda, mul see telefoninumbergi peas. Võtab võib-olla koorma leibagi kaasa,” arvab üks söakamatest naisterahvastest.
Nali naljaks, aga kui ikka busse ei käi, lähema peatuseni mitu kilomeetrit maad ja sealtki õieti võimalust kuhugi pääseda pole, on asi rohkem kui tõsine. “Venelased saatsid enne rahvast Siberisse, nüüd laseb oma riik siinsamas inimesed nälga surra, see ju mugavam viis,” leiab üks naistest koguni kibedusega.
Raigastvere rahvas on autokauplustega harjunud tegelikult juba väga ammust ajast. Sigala juures käis lavka juba kaheksakümnendatel. “Vahepeal käis koguni mitu autot, vehklesid siin võidu,” ütleb Helju. Sigalahoone, kus kunagi oli 8000 siga sees, on tühi, seinad paistavad läbi ja Emexile on ära viidud seest kõik, mis vähegi viia võimalik. “Õppisin koolis vale ameti, ise olin sellel ajal ometi kindel, et põllumajandus ei kao kuhugi,” räägib sigalas kunagi pikka aega loomaarsti ametis olnud Helju.
Jutt Raigastvere endisest koolimajast teeb naised aga veelgi kurvemaks. Meenutatakse papa-Maldarit ehk omaaegset koolijuhatajat Karl Maldarit, kes oli siia rajanud nii uhke kiviktaimla, et käidi vaatamas teistestki Eestimaa paikadest. Praegune kooliümbrus on eriliselt trööstitu ja räämas. “Üks soomlane ostis selle ära. Ja ise on nüüd läinud, uiduu, üle mere. Ei käi vaatamaski. Tahtis õhulosse teha. Haaras palju kokku ja mõtles vist, et leiab kohalikke lolle, kes töö ära teevad,” selgitavad naised ning lubavad, et läheksid appi ka eesti asja ajama, kui seda tarvis peaks minema, ainult, kui teaks, kuhu. “Vikatid on veel rooste minemata ja hangud alles”.
Lõpetuseks
Lõpetuseks polegi nagu midagi öelda. Kõrvu jäi kõikjalt kõlama küsimus: “Ei tea, mis siis küll saab, kui autopood enam ei käi ja midagi asemele ka ei tule”. See, kui suur on käive, kelle arvele see läheb ja kui palju maksab ostukorv, pole meie otsustada ja ei olnudki selle sõidu eesmärgiks välja selgitada. Hiigelsuured kaupa täis kotid mõlemas käes, lahkusid autost peaaegu kõik ja see kõneles küll väga selget keelt.
VAIKE KÄOSAAR
