Lutsu Tootsi-lugude esimeseks kuulajaks ja ka kriitikuks oli kirjaniku noorem vend Theodor. Kui Oskar vennale mõnda valminud kirjatükki ette luges ja too naeris, siis tähendas, et see osa oli hästi kirjutatud. Kui aga poiss ei naernud, siis tuli lõik ümber kirjutada.
Oma kirjanikuteed alustas Oskar Luts 1908. aastal följetonidega, mis ilmusid Päevalehes. Ta töötas sel ajal Tallinnas Ottermani apteegis.
Kuidas esimesed kirjanduslikud katsetused, mis pääsesid avalikkuse ette, tulid just följetoni vormis, selle kohta seletas ta: “Nägin päevasündmusi, tihti üsna väikseid, nii, nagu neid keegi ei olnud kirjeldanud. Need näisid mulle sedavõrd veidratena, et tahtsin neid omal viisil valgustada.” Samuti jätkas ta sel ajal ka juba alustatud “Kevade” kirjutamist.
Tema loomingus peegeldus ta hing ja vaim
Luts on kunagi öelnud: “Minu tõelised lapsed on minu teoste kujud,” andes sellega mõista, kuivõrd täielikult peegeldub tema loomingus tema enese hing ja vaim.
Möödunud sajandi 30-ndate aastate keskel oli mõnedel arvustajatel tavaks nimetada Oskar Lutsu rahvakirjanikuks. Selle tiitliga vihjati tema teoste suurele rahvapärasusele, aga ka stiili lihtsakoelisusele, samal ajal ka sügavate esteetiliste ja filosoofiliste probleemide puudumisele.
Sellele kriitikute vihjele leidis Luts tabava vastuse: “Aitäh kiituse eest! Ma just rahvale tahangi kirjutada. Mina ei keela neil teistel kirjutamast ülemisele tuhandele, või kirjutagu kas või ülemisele kümnele.”
Saatuse irooniana tuli see kõrget austust ja tunnustust avaldav rahvakirjaniku tiitel Oskar Lutsule 1945. aastal, siis aga juba valitseva nõukogude võimu poolt.
Kord võttis keegi arvustaja sõna ühe Lutsu värske raamatu kohta ja, otsinud sealt vigu, väitis lõpuks: “Luts on oma seniselt tasemelt langenud.” See pahandas meie populaarset kirjanikku ja ta oli nobe vastama: “Mul on, kust langeda, aga ütlejal ei ole, kust langeda.”
Jutustuse “Tagahoovis” ühe peategelase Tatjana Nikolajevna prototüüp Tatjana Nikolai tütar Tamm (sündinud Tatjana Boldina) oli töötanud Esimese maailmasõja ajal meditsiiniõena. Eestis õppis ta hiljem masseerijaks, oli sel alal vägagi hinnatud ja leidis selles töös palju tänulikke abivajajaid. Nende hulka kuulus ka kirjanik Oskar Luts.
Tatjana Tamm meenutas massaazhi tegemist kirjanikule tema majas: “Luts tegi ilma särgita protseduurile tulles ikka kerge viisaka kummarduse ja palus vabandust, et tal pole lipsu kaelas.”
Kolis kirstu külmavarju
Teise maailmasõja ajal oli Luts oma pere ja vanematega Palamuse lähedal Raadvere külas sõjapaos. Sel ajal suri kirjaniku ema. Läinud ta siis naabrimehega Laiuselt emale kirstu tooma. Oli sügistalvine külm aeg. Kui mehed läbi Kuremaa Laiusele jõudsid, olid nad vankri peal päris külmunud. Luts teinud ettepaneku minna kohe Laiuse apteekri juurde “külmarohtu” saama. Said seal siis oma väiksed tropid ja lisaks väikese pudeli kaasagi. Ostsid siis kirstu ära ja Palamuse poole sõideti soojarohtu võttes; kirst keset vankrit. Vaheldumisi rüübates oli pudel varsti tühjaks saanud ja korraga hüüdnud Luts naabrimehele: “Kuule, tõstame kirstult kaane ära. Kui kõlbab emal magada, siis kõlbab minul ka.” Ja koliski kirstu külmavarju uinakule. Nii jõutigi selliselt tagasi leinamajja.
Pikad kõned ei pakkunud pinget
Oskar Luts oli teatavasti ameti poolest rohuteadlane – proviisor. Apteegileti taga on valminud ka osa tema menukaist teostest ja värvikaist juhtumeist. Kord, kui ta öösel valvekorras oli ja kirjutas, tülitas teda hiline abisoovija: “Paluks kirburohtu, apteekrihärra.” “Mis tal siis viga on?” küsis Luts.
Kui kooliõpikute autor M. Kampmann oma kirjandusloo
ENSV aastapäeval 1949. aastal oli Luts kutsutud aukülaliseks Kaarepere lähedale Visusti kolhoosi. Teel tehtud ka väike peatus Palamuse apteegi ees, kust saadud muidugi tavapärast ergutust. Kuulates pärast koosolekul kohaliku partorgi pikka ja tüütut kõnet, oli otse esimeses reas istunud Luts nihelema hakanud ja äkitselt vahele hõiganud: “Pikk jutt on sitt jutt.”
Kohalik miilits tahtnud Lutsu vahistada. Suure vaevaga tehti talle siiski selgeks, et see pole mitte harilik surelik, vaid kuulus kirjanik, kes veidi väsinud ja pikast kõnest nördinud on.
Populaarne näitleja Hugo Laur esines omal ajal silmapistvalt draamateatris mitmes Lutsu teoste dramatiseeringutes. Eriti südamelähedaseks pidas ta aga Lible rolli nii “Kevades” kui ka “Suves” ja “Sügises”. Ta on kirjutanud: “Kui sain 50 aastaseks (20. märtsil 1943. aastal), saatis Luts mulle kümme päeva hiljem sünnipäevatervituse, mis kõlas järgmiselt: “Andesta, Hugo, et jäin nii hiljaks oma õnnesooviga! Jään alati hiljaks….vist küll ka oma surmaga.”
Ka lootusetult vähihaigena ei kaotanud Oskar Luts oma loomupärast huumorimeelt: “Mina ei ole enam Oskar Luts,” oli vanameister siis seletanud, “olen nüüd Oskar Vähk.”
Oma “Eluloolistes märkmetes” on Friedebert Tuglas fikseerinud ühe külaskäigu juba haige Lutsu juurde. Oma olukorrast rääkides ütles Luts siis: “Mul on vist kõik haigused peale naistehaiguste.” Tuglase kirjutatu järgi nägi ta väga armetu välja, aga ikka omal viisil vaimukas ja sümpaatne.
Haigevoodis lamanud Lutsu käest küsinud teda raviv arst doktor H. Normann: “Kuidas läheb?”
“Läheb nagu lükkad, aga alati viltu,” oli nüüd juba kurb vastus.
i
Kirja pannud ARVI LIIVA
