Õpetatud Eesti Selts avaldas äsja oma kirjade 8. köitena ülikooli inimgeograafia endise professori, Pala valla mehe Ott Kursi ülevaate ?Maateadusest Eestis. Geograafiast ja geograafidest 20. sajandil? (Tartu, 2007). See on ühtaegu käsiraamat, tagasivaade, aga edasivaade alal, millega me puutume kokku eranditult kõik ? alates sellest, kus asub meie kodu. Ülevaatele on lisatud ülikooli raamatukogu bibliograafi Kersti Taali koostatud ?Ott Kursi bibliograafia aastani 2006?, mille kirjed on küll nummerdamata, kuid mida on kokku 56 suurt lehekülge. Omaenese tegevust ei ole professor Ott Kurs oma raamatus käsitlenud ? ehkki ta siin-seal isiklikke märkusi teeb. Tema akadeemilise autobiograafia saab huviline kätte ta raamatust ?Rajamaade rahvaid? (Tartu, 2006).
Mitte alati ei ole selle pôhjuseks, miks mõni sisuldasa vajalik teos inimese isiklikku raamatukokku ei jõua, selle teose kaanehind. Igas poes iga raamatut ei müüda ja iga raamatut ei peagi ostma. Iga raamatut peab siiski tundma ning mul on väga raske kujutleda Tartu Ülikooli kasvandikuna haritlast, kes tunneb oma alma mater?it ainult isiklike mälestuste piires. Ülikool tähendab alati sügavat avarust.
Ott Kurs ongi kirjutanud raamatu akadeemilisest maateadusest Eestis nõnda, nagu see Tartu Ülikooli kaudu eelmisel sajandil kujunes ka väljaspool otsest ôpetustööd. Ülikooli õppejôud on õppekavade, loengutundide ja -aegade ning tudengite varasema ettevalmistuse alam. Teadus oma ideaalsuses saab olla ainult tõe alam ja kui ta tõeni jôuab, on ta sellega võrdne. Minemata maateaduse filosoofiasse, näitab Ott Kurs väga üksikasjaliselt, millega ülikooli geograafiaõppejõud ja mõned kasvandikud oma erialal tegelesid ning mis on nende töö viljaks.
Enne vilja peab olema põld. Neid oli vabariigi hakul vähemalt 3: Eestimaa kirjeldamine võimalikult kontrollitud andmete pôhjal; sellesama kirjelduse süstemaatika arusaadavalt põhjendatud meetodite alusel ja moodne kartograafia. Lisagem mõned põllusiilud. Üheks oli kindlasti maateaduse õpetamine üldhariduskoolis, sest väga tihti andsid koolis sellekohaseid tunde inimesed, kes tegelikult polnud rännanud läbi ei Eestit ega muudki maailma. Teiseks oli kursisolemine maateaduse uusima arenguga mujal, sealhulgas linnastumise käsitlemisega. Kolmandaks see valdkond, mida me väga laias laastus peame ökoloogiaks, aga mis tegelikult on arukas ümberkäimine inimesest vanema loodusega. Ja neljandaks ? jõudmine kohapealses õpetustöös oma õpilasteni ehk uue akadeemilise põlvkonnani (koolkond ei tarvitse sugugi olla universaalne ideaal).
Nõukogude okupatsiooni aegset geograafiaõpetust käsitledes on Ott Kurs viidanud, kuidas korra surve erialast môtlemist väänata võis. Ta ei tee seda hüsteeriliselt, ent oleks vôinud olla iseloomustavam. Kui täpne kaart oma maa kohta on teise riigi käes, siis teadus ei ole vaba. Kujundlikult öeldes oli ?Eesti nõukogude entsüklopeedia? (1968-1978) geograafia-alane märksõnastik Eesti kohta märksa täpsem ja üksikasjalikum kui ükski tollane ?kodumaine? kaart ning prof Endel Varepi küsimused tudengitele olid kindlasti veelgi detailsemad. Selles sõjaeelses põhjalikkuses seisneb Endel Varepi tohutu teene, sest tema õpilased ei pea oma haridust häbenema. Ajavahemikus Teine maailmasõda kuni iseseisvuse taaskehtestamine ei teadnud ükski õppejõud seda, millal okupatsioon lõpeb. Paljud meist õpetasid aga eeskätt neid põhitõdesid, mida tuleb tunda riigikorrast sõltumatult.
Mitmes punktis vaidleksin ma Ott Kursile tema uues raamatus vastu ja mônes kohas peab teda nii täiendama kui parandamagi. Seda tehakse, nagu vahel öeldakse, töö käigus. Oluline on, et tänu Ott Kursile võib igaüks, kellel läheb tarvis korralikke geograafia-alaseid teadmisi selle valdkonna õpetamisest Tartus eelmisel sajandil ja asjaomasest uurimistööst, need tema raamatust ka leida. Selle raamatu eluiga on võrreldamatult pikem kui ühekordsed juubelipidustused.
PEETER OLESK
