Mina olen Joosu. Ma olen vist kahekuune. Ma ei tea oma sünnipäeva. Ma olin väga väike, kui mind koos õdede ja vendadega emme juurest ära võeti. Meid viidi metsa. Me nutsime, aga emme ei tulnud meile appi. Meil oli väga külm. Vihma sadas. Emme ei võtnud meid oma kaissu ega soojendanud meid. Meil oli kõht tühi. Me kartsime ? metsas olid hirmsad hääled. Emme ei lohutanud meid. Me olime metsas kaks ööd. Minu kaks mustakarvalist venda jäid väga haigeks ja hakkasid köhima. Mu vend Triibu oli väga nõrk. Ta ei jõudnud isegi enam nutta. Me arvasime, et me kõik sureme ära.
Teise päeva õhtul kuulsin sõbralikke hääli ja hakkasin kõvasti appi hüüdma. Ma ronisin karbist välja ja jooksin häälte suunas. Ma nägin kahte inimest. Ma läksin nende juurde ja kutsusin nad ruttu oma õdede ja vendade juurde. Nad leidsid meie märja karbi ja tõstsid meid sealt soojade tekkide vahele. Nad sõitsid autoga kaugesse kohta ja andsid meile lutist piima süüa. Nad tegid meile palju pai, et meil soojem oleks.
Kaks päeva hiljem jäin ma väga raskesti haigeks. Mu kurk oli väga valus, ma ei saanud hingata ega süüa. Mul oli üha halvem olla. Mind viidi valgete riietega tädi juurde. Tädi arvas, et ma suren ära, aga ta tegi mulle mitu süsti. Need olid väga valusad, aga mul hakkas parem. Lõpuks oli mul juba päris hea ja enam süsti ei tehtud.
Mu õde Kiki ja mu vend Triibu leidsid endale uue pere. Mu kirju lumivalgete vurrudega õde ja kaks mustakarvalist venda leidsid ajutise pesa. Aga mustakarvalised surid metsas saadud külmetusse. Mul on neist väga kahju. Me olime kolmekesi kõik ühte nägu. Aga õde elab ikka kassiabi juures. Tal on kõht täis, ta mängib palju ja loodab kodu leida.
See on tore, et ma ise ära ei surnud. Mulle meeldib, kui ma saan inimeste varvastega möllata. Nad naeravad siis, olles kõdist kõveras. Mulle meeldib kärbseid jahtida ja puude otsa ronida. Minu lemmiksöök on maksapasteet. Kui ma väsinud olen, siis löön peremehe kaisus nurru.
Joosu
