Kes meist poleks külastanud üle vabariigi tuntud muuseume, mis ennast broshüürides ja voldikutes tutvustavad ja kus giidid huvilistele infot jagavad. Peale suurte ja tuntute eksisteerib meil aga ka hobi korras loodud koduseid muuseume, kus samuti põnevaid eksponaate talletatakse.
iii
Ühe sellise koduse vanavarakollektsiooni on Pajusisse Paalakalda tallu asutanud põllumeheametit pidav Lembit Paal.
“Ma pole kunagi olnud teab mis kirglik vanavarakoguja, ent vanad esemed on mulle alati korda läinud,” ütles talumuuseumi rajaja ja omanik. Tema lapsepõlvekodus meenutati tihti kunagist iseseisvat Eestit ning seda, kuidas tema vanaisa Mulgimaal suurt ja jõukat talu pidas. Kuigi heal järjel majapidamine okupatsioonivõimu ajal hävis, oli vanavanemate talu Lembitule muuseumi loomisel nii eeskujuks kui innustuseks.
Vanavanemate talust on õnneks säilinud üsna palju mööbliesemeid, fotosid ja dokumente, mis panidki muuseumikogule aluse. See on aidanud hoida erksana ka Lembitu huvi talukultuuri ja laiemas mõttes maaelu ajaloo vastu. Tõsisemalt hakkas ta hobiga tegelema neli-viis aastat tagasi.
“Nüüd olen ma juba mõnda aega üsna sage vanavaralaatade külastaja ja suhtlen vanakraami kokkuostjatega. Esialgu oli mul plaanis vanade esemetega oma kodu kaunistada ja ilmestada, kuid ikka ja jälle sattus minu kätte järjest põnevamaid asju. Ühel hetkel oli vanu esemeid sedavõrd palju kogunenud, et tekkis tahtmine neid kusagil eksponeerida. Mõistsin, et selleks on tarvis hoopis teistsugust keskkonda ja teistsuguseid ruume.
Vaatasin esialgu ringi kõige lähemas ümbruses, ent sobiva hoone leidsin hoopis Adavere mailt,” jutustas Lembit talumuuseumi asutamisloost.
Ekspositsiooni koostamine arvatust keerukam
Adavere kandist leitud vana aidahoonet asuti töömeeste abiga lahti võtma möödunud aasta maikuus. Kesksuvel sai see uues asukohas Paalakalda talu maadel paika ja praeguseks on seal juba väljas päris suur ekspositsioon eesti taludes kasutusel olnud tööriistadest, sõiduvahenditest, mööbliesemetest, aga ka dokumentidest, kus teiste seas võib näha ka omaaegset võlakirja ehk vekslit.
Lembitu sõnul polnud aidahoone teisaldamine kaugeltki nii keeruline kui sinna esemete paigutamine. Seda tuli teha teemade kaupa ja loogiliselt ning endisaegsele talule omasel moel.
Muuseumiomanik peab oluliseks, et eksponeeritavad esemed oleksid puhtad ja korras, kuid samas mitte täielikult restaureeritud ega klantsima löödud.
Paalakalda talu peremees ei oskagi täpselt öelda, kui palju esemeid taluaidas hoiul on, ent need kõik on enne tutvumiseks välja panemist tema käe alt läbi käinud. Viimane aasta ongi peremehel just eksponaatide korrastamisele ja väljapaneku kokkuseadmisele kulunud.
Vanade esemete puhastamine ja korrastamine nõuab ka oskusi ning teadmisi, võhik võib mõne eksponaadi korrastamise asemel hoopis ära rikkuda. “Eks mul endalgi on niisuguseid juhtumeid ette tulnud,” tunnistas Paal.
Eksponeeritud eraldi teemadena
“Alguses, kui esemeid on vähe, on neile raske välja pannes nn ühist nimetajat leida. Ega ma täpselt ei mäleta, mis olid esimesed esemed, mis aita välja pandud said, aga ju nad mingid tööriistad ikka olid,” rääkis kodumuuseumi peremees.
Talumuuseumi hoone näol on tegemist tüüpilise taluaidaga, mille üks osa on vankrikuur ja ülejäänud osa on kunagi ilmselt viljaaidana kasutatud. Vankrikuuri on nüüdki koondatud vanad vankrid, reed, hobupõllutööriistad ja muu antud teemaga seonduv. Ühes vankrikuuriosas tutvustatakse sepatööd. Aida teisel korrusel paikneb riide- ja viljakirstude kogu. Samuti võib seal näha õllekeedunõusid. Leidub ka Meleski vabrikus valmistatud klaasesemeid.
Üks aida ruumidest on kujundatud talu eluruumina ja teises kambris asuvad väga erineva otstarbega tööriistad. Saab näha nii pesupalisid ja –kurikaid kui sirpe ja koote. Üks põnevamaid tööriistu on Luige karjamõisast pärit pesurulli, aga tutvuda saab ka vanaaegse käsitolmuimeja ja Eestis vähe kasutusel olnud reisikasti ehk -vakaga.
Muuseumiomaniku sõnul juhtub vahel sedagi, et kui ta mõne väärtuslikuma vana eseme leiab, tuleb sellele aidas ruumi leida ja vähemtähtis asi välja tõsta.
Tal on selleks otstarbeks veel üks eraldi hoone, kus muuseumi mitte mahtunud esemeid hoitakse. Selle kraami hulgas on üsna palju vana mööblit.
Kõik väärtuslik tuleb säilitada
Paalakalda vanavaraaida peremehe sõnul tõukab teda tagant omamoodi missioonitunne, mis tuleneb teadmisest et üha rohkem endisaegset talukraami hävib või viiakse Eestist välja. Seetõttu peab keegi hoolt kandma selle eest, et meie kunagist taluelu ja tegevust tutvustavaid esemeid ka kusagil näha saaks ja need tulevastele põlvedele alles jääksid.
Paalakalda talumuuseumis välja pandud esemetest on enamik ostetud, kuid mõned eksponaadid on ka annetusena saadud. Näiteks Luige karjamõisast pärit peegli kinkis Pisisaares elav perekond Jaakus. Kõigi annetajate nimed on muuseumis ka kirjas ja külastajatele näha.
“Vanavara kogumine on tegelikult päris kulukas hobi,” tõdes muuseumi asutaja. Vahel tuleb muuseumi heaks näpistada ka pere eelarvest, kuigi kolm last koolitamist vajavad.
Õnneks on pere Lembitu hobisse mõistvalt suhtunud.
Kaugem unistus viinavabriku restaureerimine Lembit Paal tahab veel oma talumaale püstitada varjualuse, kus saaks eksponeerida endisaegseid suuremaid põllutöömasinaid: vanu traktoreid, rehepeksumasinaid ja muud põllumajandustehnikat. Kaugema unistusena soovib Paalakalda talu peremees osaliselt restaureerida Pajusi mõisa vana viinavabriku, millest osa tema perele kuulub.
“Ega mul siin aida ukse juures ühtki tädikest valvamas ja sokki kudumas pole, ka giidi pole. Ja ega ma ise ka ei saa siin pidevalt külalisi oodates valves olla. Aga kõigil huvilistel on võimalus minuga ühendust võtta ja külastusaeg kokku leppida,” rääkis ta.
“See pole nüüd uhkuse pärast öeldud, aga kõige kaugem külaline on siia Uus-Meremaalt sattunud,” lisas peremees.
TOOMAS REINPÕLD
