Tumedate tiibadega sügisõhtul on kombeks vargsi trepile laskuda ja uudishimulikult vastu ukseklaasi liibuda. Lösutamine lävel, keskel päikeselaternate värvilisi silmi, on niisama eksimatult tema moodi nagu ta ninahäälne nohiseminegi.
Toast vastatakse nohinale urinaga. Arvuti uriseb, külmkapp uriseb, teler uriseb. Pildikasti üks programm näitab valimislubaduste sõnavahus siplevaid poliitikuid, teine laibakotti pakitud inimkeha ning maanteel vedelevaid vidinaid, millest veel hetk tagasi seisis koos mootorratas, kolmandas jookseb film, kus turdid mustad mehed, keda ei tohi neegriteks kutsuda, tapavad ja ajavad taga. Kõik see ei passi sügisõhtusse, milles tähed on nii hellalt madalal ja tuul nii uskumatult rauge.
<span lang=”ET” style=”FONT-SIZE: 10pt; FONT-FAMILY: Arial”>Mälestustes sorimine on vajalik
Et kaminatuli paneb nostalgitsema ja et mälestustes sorimine on inimesele aeg-ajalt niisama vajalik nagu hingamine, avan kapid ja laekad ning kannan lauanurgale pildialbumid.
Siin on kõik koos: lapsepõlv, kooliaeg ja nooruse rahutud rutud. Siin on kaasteelised, ilma kelleta poleks ei mind ega mu mälestusi. Vaatan – armsad näod, tuttavad poosid, naeratused, püüdlik keskendumine ja liigutuste lennult tabatud hoogsus. Nagu ka valikuta klõpsutatud hetkede omapära ja kordumatus, kosutavalt asjalikud teotsemised, armastus, pahurus, lein, lahkumis- ja kohtumisviivud. Pildialbum mõjub nagu minevikumaailm, kus elustuvad ammused aastad ja kus möödanikust puhuvad iilid ulatuvad mind magusalt puudutama.
Pildid vaadatud, võtan sahtlinurgast kimbukese ümbrikke, köidetud roosa patsipaelaga. Need vanad head armastuskirjad! Loen: “Oled mulle väga kallis. Kuule, ma vist a… sind. Ants.” Hoian käes seda ruudulisest vihikust rebitud lehte ja istun jälle kuuendas a-s, valge kraega vormikleit seljas ja näpud tindised. Vasakule jäävad aknad, kust paistab maakooli pisike spordiplats, paremal viimases pingis istub valgepäine Ants. Teda on vahel hiiglama lõbus kergel toonil ja säästvalt taga rääkida – kuidas ta pidevalt pükse kergitab, kuidas klassi ees vastates sõnu nämmutab, nagu oleks tal kuum kartul suus. Tasane ja leebe on ta küll nagu maituul ega tee kärbselegi liiga. Nüüdseks olen temast palju-palju vanem, sest ta suri mõniteist aastat tagasi suhkurtõppe.
Kui armastus sai otsa…
Järgmisena satub mulle näppu kuivatuspaberile kritseldatud teade: “Ootan sind kell 16 Toomemäel. Armastusega Andres.” Ma ei tea, kui kaua mu keskkooliaegne austaja mind Toomemäel ootas, tema ei öelnud ja mina ei küsinud.
Ei meeldinud mulle see ennasttäis ja ülbe korvpalliäss, ning mul jätkus söakust seda talle paar päeva hiljem teatavaks teha. Andres on praegu müügimees, tal on kolm last, oma maja, hallid juuksed ja uhke peahoiak.
Järgmine kiri: “Anna andeks, aga ma vist ei oskagi õigesti armastada. Vovka.” Vovka, kellel oli venepärasele nimele vaatamata suus puhas eesti keel, peas inglilokid ja huultel filmitähe naeratus, lahkus siitilmast enam kui paarikümne aasta eest. Leukeemia. Temast jäid maha naine ja väike tütar ning ta ei saanudki teada, kui ääretult kallis ta mulle, toonasele 19-aastasele oli.
Edasi: “Igatsen sinu järele iga tund — toimkonnas kartuleid koorides, rividrilli tehes, öises vahtkonnas seistes.” Mäletan oma naljatlevat vastust talle: “Igatsen sind iga tund – eksamitel spikerdades, pissil käies ja varbaküüsi lõigates.” Mu habras, kirja teel tärganud armastus sõdurpoiss Volli vastu sai otsa enne, kui jõudis õieti alatagi.
Vollil on hetkel kehvas seisus talu, tuules parkunud nägu, markantse viinanina kuulsus ja ammu purunenud perekonna varemed.
Voldin lahti roosa kirjapaberi, millel lilleke nurgas. “Olen väga õnnetu, sest armastan sind väga. Ütle ometi, et…” Mina ei õppinud Matit armastama, sest südame vastu ei saa käsk ega keeld.
Kuulata ka südamega
Matit näen aeg-ajalt poes. Ta on juba üle kuuekümne, aga ta silmades märkan iga kohtumise ajal midagi niisugust, mida arvan seal kunagi ammu-ammu näinud olevat.
Edasi: “Ma ei oska luuletada ega sõnu seada, aga sulle soovida tahan kõike head ma. Armastan sind! Rein.” Selle kirja kirjutajas leidsin selle, kes oskas lõpetada mu alustatud lauseid ja kes mõistis mind kuulata mitte ainult kõrvade, vaid ka südamega.
Mõtlen, mida on küll tehnikat jumaldavatel, moodsa aja inimestel alles hoida ja sahtlinurgast välja kraamida. Ei ole ju e-kiri lillekestega paberil ega mobiilisõnum roosidega postkaardil, samuti ei asenda arvutist või kaamerast näidatavad pildid fotoalbumit. Ainult käegakatsutav mälestus suudab olla niisama kõnekas nagu hetk või lugu või inimene.
iii
URVE TINNURI
