On selge, et kui riik uurimisse panustab, siis tulevad päevavalgele ka rasked narkokuriteod ja korruptsioonijuhtumid. Kui organiseeritud kuritegevusele tähelepanu ei pöörata, siis võib jääda petlik mulje, et neid polegi olemas.
Justiitsminister tegi iseseisvuspäeva eel parlamendis ettekande kriminaalpoliitika olukorrast. See aruanne näitab, et justiitsministeeriumi ametnikud on endiselt oma ülesannete kõrgusel ning et kriminaalasutuste tööd tuleb nappide vahendite kiuste selgelt tunnustada.
Eraldi küsimus on see, milline on valitsusvastutust kandva Reformierakonna tipp-poliitikute, peaministri ja justiitsministri sisend kriminaalpoliitikasse. Paljudele Eesti poliitikutele omaselt on nii Andrus Ansip kui Rein Lang sõnades loomulikult kinnitanud, et ka nemad peavad oluliseks korruptsiooniga võitlemist. Samas on justiitsministril olnud raskusi uskuda, et ka kohalikes omavalitsustes võidakse tõepoolest võtta altkäemakse, mis on suuremad kui ?tordi kinkimine vallaametnikule?. Ja mitmetele valitsust räsinud korruptsiooniskandaalidele on nendelt kommentaariks kostnud vaid: ?juriidiliselt on kõik korrektne?.
Tegelikkuses ei käsitle istuv valitsus korruptsioonivastast võitlust oma prioriteedina. Erinevalt siseminister Laaneti kinnitustest napib siiani raskete kuritegude, sealhulgas korruptsioonikuritegude uurijaid ja vähesed olemasolevad on selgelt alamakstud. Samuti on puudu tehnilistest vahenditest. Seaduseelnõusid, mis korruptsioonivastase strateegia kohaselt peaksid ammugi olema Riigikogule esitatud, ei ole kusagil, näiteks on ümber korraldamata majanduslike huvide deklareerimine.
Eelmisel aastal tulid ilmsiks mastaapsed korruptsioonijuhtumid, millest kahte olid segatud kümned ametnikud. Minister võinuks seepeale mõista, et korruptsioon on Eestis reaalne, mitte ülespuhutud probleem.
Kahetsusväärselt iseloomustab riigi kriminaalpoliitikat juhtiva justiitsministri tegevust jada ?huvitavaid ideid?, millest ühed on lihtsalt läbi mõtlemata ja teised annavad ühiskonnale suisa ohtlikke signaale. Pean siin silmas näiteks vangide arvu hoogtöö korras vähendamist, seksiostu kriminaliseerimise osas tehtud vastuolulisi avaldusi, kurjategijatega lepitusmenetluse seadustamist ja ametialaste kuritegude karistusi vähendavat eelnõud. Pehmelt öeldes hämmastav on ka kuulda, et eelmise valitsuse sammud vähendamaks korruptsiooni kohalikes omavalitsustes on olnud ?tegelemine prügikalaga?.
Pidev rapsimine ja segaste avalduste tulv kahjustab kriminaalpoliitika järjepidevust ja tekitab ühiskonnas ebakindlust. Siia ritta tuleb paigutada ka selle valitsuse üks väheseid Riigikokku jõudnud kriminaalpoliitilisi initsiatiive ? sõnavabadust piirav ?Delfi eelnõu?, millest on kujunemas ühtaegu ebavajaliku ja ohtliku seaduse sünonüüm. Vabas ja oma kodanike õigusi austavas riigis on selle eelnõuga lagedale tulek ehmatav.
Samal ajal on täitmata Ansipi – Savisaare valitsuse mitmed poliitilised lubadused. Enamikel juhtudest on tähtaegu ammu ületatud. Pean siin silmas korrakaitseseaduse eelnõud, mis pidi olema valmis eelmise aasta lõpuks, ammu lubatud karistusseadustiku muudatusi ja konfiskeerimist hõlbustavaid seadusemuudatusi. Lisaks pole ei kippu ega kõppu kuulda justiitsministri septembrikuisest lubadusest esitada ettepanekud selleks, et Hanschmidti-Lipstoki skandaalsed skeemid ei oleks Eestis edaspidi võimalikud.
Res Publica peab täna kõige olulisemaks lahendada eriti raskeid kuritegusid menetlevate politseiuurijate palgaprobleem, tõstes nende palgad tänasega võrreldes kahekordseks. Samuti astume uuesti seadusandlikke samme selleks, et kõrvaldada kurjategijate vara konfiskeerimist takistavad seaduselüngad.
Lõpetuseks aga tahan oma järeltulijat tänada, et ta ei ole keeranud tagasi 2003. aastal alustatud reforme prokuratuuri tugevdamiseks. Nende reformide tähtsust kuritegevusvastasele võitlusele on raske üle hinnata. Ka selle aasta riigieelarvest sai prokuratuur lisaraha eesmärgiga lähendada prokuröride palku kohtunike omadele. Prokurörid on alates üle-eelmise aasta suvest kriminaalmenetluse sisulised juhid ning selle asutuse professionaalsusest ja töövõimest sõltub paljuski see, kas suudame kuritegevust vähendada või mitte.
Ken-Marti Vaher,
Riigikogu liige
Res Publica
