Valimisloosungitest

Parteidel on enese valijaile suupäraseks muutmisel ideed otsa saanud. See tuleb ehk sellest, et erakondade ajutrustides on uue vere juurdevool minimaalne. Vanad tegijad jätkavad harjunud liinil. Loodetakse, et mida suurema raha sisse paned, seda vingem valimistulemus saavutatakse. Varakult, üle kolme kuu enne valimisi alanud plakatikampaania on üks märk sellest suhtumisest.

Meie lähiajalugu näitab, et alati selline lähenemine ei toimi. Kodanikul on vaja eelkõige usku, et asjad paremuse poole pöörduvad. See tunne on esil isegi praeguse majandusliku tõusu ajal.

Rahvaküsitlusi juhib Reformierakond, kes on viimastel kuudel rühkinud mööda kauaaegsest liidrist Keskerakonnast.

Reformi valimisloosung “Viime Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka? kuulub kui mitte ulme, siis vähemalt väga julgesse mõttemaailma. Loosung saaks tõeks minna, kui Eesti leiaks Läänemerest oma majandusvööndist suured nafta- ja gaasivarud. Norrale sarnaselt. Paraku pole millestki sellisest midagi kuulda. Kui me võrdleme end meie lähinaabrite Põhjamaade, Soome Rootsi, Norra, Taaniga, siis peame nentima, et meil on käia veel väga pikk maa. Sama lugu on võrdluses Kesk-Euroopa riikidega.

Samas on “oravaid” alati iseloomustanud liialdamine. See on teadlik valik, mille sihiks on arutelu esilekutsumine. Sarnase lähenemise puhul ei pea loosung kandma täpset eesmärki. Kahtede valimiste tagune reformi lubadus viia keskmine palk 9000 kroonini pole siiani teostunud, aga seda meenutatakse siiani heldimusega. Nii ilus lubadus-loosung.

Edetabeli teine, Keskerakond, on vajunud täiesti rutiini. Loosung “Kõige naiselikum erakond? on aastatetaguse “Tark naine valib Keskerakonda? erivariant.

Tundub, et Keskerakonna valimisstrateegid keskenduvad liialt juba kinnistatud valimisrühmale. Kunagi toodi ajakirjanduses välja selle tüüpiline esindaja ? keskealine daam roosas. See on Eesti valijaskonnas kõige kindlameelsem Keskerakonna valija ja temale poleks vaja eraldi kampaaniat teha. Pigem peletab see eemale tugeva käe ihalejaid, kelle iidol on kahtlemata Keskerakonna esimees.

Roosa loosung-plakati sõnum on teravas vastuolus majandusministri püüdega näidata ennast pädeva majandusinimesena. Keskerakonna eesmärk polegi anda visioone, vaid saavutada valijate rahulolu konkreetsete kingitustega. Pikemas perspektiivis tundub keskendumine liiga kitsale valijaskonna rühmale lühinägelik.

Isamaa ja Res Publica Liidu “Õnn ei ole rahas? on 2007. aasta valimiste kontekstis uuenduslik. Rõhutakse solidaarsusele, mida liidu kumbki osapool pole siiani oma retoorikas otseselt kasutanud. Aga see lihtne lause on valijale samas keeruline. Ilma rahata ikka hakkama ei saa. Laenude all ägisev kasvav keskklass usub pigem ilusat muinasjuttu, kui pingutab ennast mõtlema hariduse, sotsiaal- ja muude valdkondade olulisusele. Õnn on hulga rahuloluosade kompleks, millest rahal on oluline, aga mitte lõplikult määrav osa.

Sotsiaaldemokraatide “Jokk jätta? meenutab 1992. aasta Isamaa loosungit “Plats puhtaks? ja 2003. aasta Res Publica loosungit “Vali kord?. Siiski on vahe suur.

Toonased uued erakonnad tõid rahvale lootust, et tulevad radikaalsed muutused, seetõttu järgnes valimisedu. Sotsid on küll mitu korda nime vahetanud, aga seda, et nad poliitikamaastikul uued tegijad oleksid, on raske väita. Rõhumine valijaskonna õiglustundele on ilus zest, aga seda peab kinnitama usutavus. Valija peaks uskuma, et sotsid on võimelised kõrvaldama rahva arusaamu riivavaid ebakohti.

Rahvaliidu “Võrdsete võimaluste Eesti? on kui irvitamine iseenda üle. Või teine võimalus: erakond, mille esimees pidi valitsusest lahkuma segaduste pärast maadevahetamisel, teeb seda ehk enesekriitiliselt. Nüüd kavatsevad nad end parandada ja tulevikus enam nii ei tee, osad Eesti inimesed on võrdsemad kui teised. Ja lõpevad ära maatehingud, kus teatud inimestele kingitakse sadu miljoneid.

Viimased sündmused näitavad, et Rahvaliit pidanuks võtma suvel suuna Keskerakonnaga ühinemisele. Selleks olid siis võimalused loodud. Praeguste arengute jätkudes ootab seda Koonderakonna saatus ? hääbumine.

ANDRUS VILLEM,
kolumnist

blog comments powered by Disqus