Maapiirkondades elades on buss asendamatuks liikumisvahendiks. Eriti lastele ja eakatele, kes vajavad kvaliteetset bussiühendust suurema piirkonnaga enim.
Tasuta ühistransport on aga kohati murekohti suurendanud või neid enam välja toonud. Põltsamaa-Jõgeva maanteel puudub näiteks bussipeatus Aidu järve ääres. Ka olematu kergliiklustee tekitab kohalikes meelehärmi. On see ju lihtsaks ja turvaliseks viisiks ühest punktist teise liikuda või tervisesporti teha.
Ka Kõpu külas pole bussipeatust, külla pääseb siis, kui bussi pealt pool kilomeetrit varem maha tulla ja jala edasi minna. Jala võib ja peabki käima, kuid maanteel käiv remont peaks lisaks paremale teekattele pakkuma elanikele veel lisahüvesid. Näiteks tegema korda kahte jalga lonkava bussiliikluse.
Tänapäeva liiklus on kiirem, tihedam ja Põltsamaa ning Jõgeva vahel sõidab palju nii sõidu- kui ka veoautosid. Ning kui puudub kergliiklustee ja korralik võimalus bussile minna või koju liikuda, ei jäägi muud üle, kui käsi laiutada. Sest kui tehakse valimislubadustena välja käiv kergliiklustee viimaks päriselt ära, võiks juba ohutumalt, mugavamalt ja ehk kiiremaltki liikuda.
Täna asub enamik bussipeatusi seal, kus nõukogude ajal. Aga inimesed on aastate jooksul liikunud, nende harjumused ja vajadused on ajas muutuvad. Sellega tuleb kaasas käia, mitte aastaid hiljem õlgu kehitada ja öelda, et inimesed ei teinud õigel ajal piisavalt kõva häält.
