Tema oli Jõgeva Gümnaasiumi kümnenda klassi kaunilt ja maitsekalt riietatud neiu, mina – korrapidajaõpetaja kooli sööklas. Ühe käega hoidis ta kinni üht teise klassi põngerjat, teise kuldseks lakitud küüned sikutasid poisikese särgi kaelust: „Väh, kui kortsus ja pesemata!“ Astusin ligi ja seletasin, et nii väike laps ei pese veel oma pesu, et me ei tea, mis olukord selle lapse kodus valitseb, ning nõudsin poisikese ees vabandamist. Tänaseni on meelde jäänud kaunitari vastus: „Pigem uputan ma ennast Endla sohu kui vabandan!“
Et ma ei olnud kunagi Endla soostikus käinud, jäi mulle kõnealuse intsidendi põhjal mulje, et sellest müstilisest ja süngest paigast tuleks iga hinna eest eemale hoida. Mõned nädalad tagasi Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis viibides nägin seda Eestimaa paika oma silmaga. Õigemini sain ma seal teada, kuidas näeb Endla looduskaitseala rabasid, allikaid ja muud üks hoopis teist laadi inimene — kolme aasta pärast keskikka jõudev, arvatavasti sünnipärane fotograaf Anatoli Makarevitš, kes ametis ajalehe Vooremaa toimetuses.
Näitusel on väljas 36 sisu, laadi ja tehnika poolest erinevat fotot. Looduse ärkamine läheb sujuvalt üle rändlindude peitemängudeks roostikus, rabataimede ilu konna krooksumiseks.
Ennast inimese ei-tea-mis kehaosast täis imenud sääsk ja lendu tõusev, vaid varbaotsaga veepeeglit puudutav luik, veripunane loojang ja uttu mattunud aovalgus, merikotkaste paar kuivanud männilatvadel ja Haapsalu rätikut meenutav vihmapiiskades ämblikuvõrk. Kõik see mahub ühe inimese Endla-nägemusse.
„See on valik minu viimase nelja-viie aasta parematest Endla-tabamustest,” ütles oma isikupärase leebe ja veidi nukra naeratusega silmades selle ilu autor. Rabas on ta viimaseil aastail käinud palju kordi, oodanud, varitsenud ja tabanud. Seda viimast mitte küll alati.
„Kui õnnestub päevas teha kolm pilti, millega ise rahul olen, siis on see on suur saavutus. Sel suvel laenas mulle üks hea inimene makroobjektiivi. Tänu sellele sündis üks mu lemmikfotosid õieehteis pohlavarrest.”
Sassis aastaajad
Huvitaval kombel ei sega näitust vaadates sugugi, et kunstiteoseid (nii oleks vast õige neid pilte nimetada) üles riputades on aastaaegade järjekord segamini aetud. Ju on näituse kujundaja —Palamusel elav kunstnik Ene Luik-Mudist — juhindunud pilte järjestades värvide harmooniast, kergete ja raskete toonide tasakaalust. Algab näitus pildiga tumepruunis rabamaastikus uduvalguses sündivast saarest ja lõpeb pildiga sinivioletsetes ööpilvedes hulpivast kuust. Pildirea keskossa, eredamasse valgusse on paigutatud heledamad ja elurõõmsamad taiesed. Viimase pildi kohta tegi autor aga paranduse: „See ei ole kuu, vaid hoopis päike, mis peegeldub tumedas ja veetaimi täis rabajärve vees.”
Aasta-kahe eest hakkas Makarevitš oma pilte signeerima. Nüüd ilutseb iga näitusel eksponeerimist vääriva foto alumises nurgas allkiri „Tolik” ja aastaarv. Nagu kunstiteostel ikka.
„Kui minu fotod ripuvad asutustes ja erakogudes, siis teisiti ei saa! Anonüümseks jäämist ei peeta kutseliste fotomeeste seas heaks tooniks,” kinnitas Anatoli.
Kui näituse avamisel kingiti autorile lilli ja rabarännaku jaoks vajalikku kraami, siis Jõgeva maavanem Viktor Svjatõšev kinkis avamispeolt lahkudes fotokunstnikule tugeva käepigistuse ja lubaduse viia kogu Jõgeva maavalitsus Endlasse rabaretkele. Ja Svjatõšev on mees, kellel on heaks tavaks oma lubadusi täita.
Loodusajakirjadest on lugeda, et Lääne-Euroopas polegi soid ega rabasid enam alles. Kõik on rahaks vahetatud. Baltikum olevatki jäänud ainsaks rabade „reservaadiks”. Kui leiduks keegi rahakas „roheline” sponsor, ehk võikski Anatoli soomaastike pildistamisele spetsialiseeruda. Konkurentide rohkust polekski eriti karta, sest kes see ikka viitsib päevade ja ööde kaupa sääski sööta või lumetuisus kangeks külmununa oma õnneliku tabamuse hetke oodata?!
Uppuda võib, aga virtuaalselt
Anatoli Makarevitši näitust vaadates võib igaüks veenduda, et sellisesse ilusse ennast ei uputata. Sellesse võib uppuda vaid virtuaalselt. Just seepärast peaksid seda nägema kõik noored armsad inimesed, kellel tõeline elu seisab veel ees. Needki, kes hakanud kahtlema, kas maailmas ikka valitseb „tõde ja õigus“, peaksid minema ja vaatama, kuidas seda „sünget” kanti näeb inimene, kes mitte midagi ei kaunista, kes polegi võimeline teile valetama. Ta lihtsalt püüab kauneid ja mõtestatuid hetki. Kui juba „Jumala poolt unustatud“ maanurgas tuleb neid ette nii palju, siis mujal elus peaks neid olema tuhandeid kordi rohkem. Neid tuleks lihtsalt märgata! Ja seda ka pärast 12. novembrit, mil näitus maha võetakse.
Näitust avades mainis rahulolevalt käsi hõõruv muuseumidirektor Arne Tegelmann, et muuseumil on suur au oma väärika hoone ruumes sellist näitust külastajaile tutvustada. Avamisest osa võtnud kutselised fotokunstnikud rõhutasid: „Meil on au, et oleme kutsutud.” Anatoli ei rõhutanud midagi. Ta lihtsalt rõõmustas, et meid, avamispeo külalisi „on nii palju”. Neid, kes kolme järgneva nädala jooksul näitust vaadanud, on kindlasti palju kordi rohkem.
Kes Palamusele näitust vaatama ei jõua, neile olgu öeldud, et samu taieseid saab lähitulevikus (praeguste kokkulepete kohaselt tuleva aasta veebruaris) näha ka Jõgeva kultuurikeskuses.
BRUNO JAVOIŠ
