Mõttekäigul poleks muidu viga midagi. Ometi ? öelda, et Eesti erakonnad on rahvuslikud ja hoiavad meie väärtusi justkui silmatera, võiks ehk siis, kui kõik inimesed või vähemalt poliitikud oleksid üldise hüve teenistuses. Kui Eestis valitseks ideaalne riigikord. Midagi niisugust, millest unistasid Platon ja teised suured filosoofid.
Ent pigem on olukord niisugune, et eesti rahvust ei säilita tänapäeval eriti keegi. Isegi 19. sajandi ärkamisajal polnud kaugeltki 100% eestlasi rahvuslased, hetkel veel vähem. Meie rahvaasemike suurriikide ees koogutamisel põhinev metoodika jms on eestlusele lausa hukatuslik.
Rahvuslikult soodsaid asju tehti vahetevahel isegi vene okupatsiooni ajal, aga üldtendents oli neid lubada vaid sel määral, et rahvas ikkagi kokkuvõttes nõrgeneb. Praegu ei ole vastupidi. Vastupidi on vaid see, et meie saame avalikult arvata ka vastupidi, st rahvuslikult, tollal polnud see lubatud.
Hoidugem lähiajaloo vigadest
1995. aasta Riigikogu valimistele läksid rahvuslased väga eri nimekirjades ja tulemus: 7,8 protsenti Isamaa ja ERSP Liit; 5 protsenti Parempoolsed; 3,5 protsenti Eesti Kodanik ja Parem Eesti liit; 2,5 protsenti Tuleviku Eesti Erakond. Vähem hääli said Talurahva Erakond, Rahvuslaste Keskliit, Metsaerakond, Sinine Erakond, Demokraatlik Liit (erakondi oli veel, aga teised polnud rahvuslased).
Kokku niisiis umbes kakskümmend protsenti häältest. Parlamenti pääses aga vaid kaks rühmitust, needki nõrgad. Rahvuslus varises poliitilise suunana kokku ja laskis tumedad jõud vabalt ja turvaliselt riigitüüri juurde, suutmata ise selles protsessis kaasa rääkida. Viimased paar aastat on Eesti riigi iseseisev poliitika olnud agoonia ? õigemini, seda ei olegi olnud.
Oletame, et pudemed, kes parlamenti ei pääsenud, oleksid suutnud 1995. aastal moodustada ühisnimekirja. Sel juhul oleks tekkinud tugev parlamendiopositsioon ning rahvuslaste, Isamaaliidu ja Parempoolsete koostöö oleks taganud, et Eesti riigi valitsemine oleks praegu kantud rahvuslikumatest väärtustest, kui ta on.
Või vähemalt poleks tulnud seda, et Parempoolsed on nüüd hoopis oma vastandi, Sotsiaaldemokraatliku Partei osa… Isamaa ja ERSP ühinesid, rahvuslikum ERSP-suund sealgi aja jooksul taandunud… Rahvuslased pole praegu parlamendis õieti esindatudki.
Rahvuslane on inimene, kes seab eestlaste käekäigu iseenesest ülespoole. Umbes selle koha pealt jookseb veelahe teadliku rahvuslase ning enese rahvuslikke eripärasid arvesse võtva ja mõnikord ? kui temale soodne ? ka meile kasutoovalt kombineeriva inimese vahel.
Kombinaatoreid on meil juba küllalt olnud. Kehvast seisust väljatulekuks on nüüd tarvis kõigi tervelt mõtlevate inimeste ühist abi rahvuslaste suuna väljaarendamisele. Et rahvas võtaks end kokku. Et ühiskond liigahtaks.
Eesti on rahvusriik
Eesti edenemiseks on paratamatu, et rahvuslased peavad olema Eesti parlamendis korralikult esindatud. Kuni veel vähegi austatakse meie põhiseadust, on see ka ühiskonna lojaalsuse näitaja ? Eesti on põhiseaduse järgi teatavasti rahvusriik.
Vaevalt juhtub nii, et kõik rahvuslased avastavad end ühel hommikul ühest erakonnast. Ühiskond on ju enamat kui erakond ning inimeste vaated lahknevad ? ka sihiteadlikel rahvuslastel, kes hoolivad eestlusest. Eestluse mõiste ei kattu meis kelleski. Ent meie pingutus saab olla sellele vaatamata või just tänu sellele ühine.
Nii et oodakem rahvusliku liikumise tõusu. Liikumist võivad pidada omaks erinevate vaadetega inimesed. Just sel juhul tekib sünergia. Sünergia on aga võitmatu, nagu juhtus ka laulva revolutsiooni ajal.
Alates aastast 2003 on meie “vanu” poliitikuid armastav inimhulk järjest aina kahanenud ja see muudab võimatuks praeguse poliitilise struktuuri säilimise. Teine laine jõudis Gruusias ja Ukrainas juba kohale.
MAIT RAUN,
kirjanik
