Jõgevamaa staažikamale koolijuhile, Vaimastvere kooli direktorile Väino Lingile on amet 33 aasta jooksul „kinkinud” mitmeid ekstreemseid katsumusi. Talle ja kogu Vaimastvere kogukonnale mõjus masendavalt vana koolimaja, endise mõisahoone põlemine 1995. aastal. Kuid juba järgmisel sügisel avas uksed uus koolimaja.
Tänapäevase kunstmurukattega jalgpalliväljaku rajamiseks koolile ja tegelikult kogu piirkonnale tuli eurorahade saamiseks koguni oma kodumaja panti panna. Aga 2016. aasta sügisel avatud väljak on Eestis üks moodsam, mis on väärt spordiobjekt kogu maakonna jaoks.
Elujõudu ja energiat on kehakultuurlase haridusega Lingile andnud aga ennekõike sport. Päeval, mil Väino Lingiga juttu rääkisime, muretses ta selle üle, et ta kooli spordipäeval sammulugemise võistlusel õpilastele ja kolleegidele alla ei jääks.
Tänasel õpetajate päeval on sobiv hetk rääkida teeneka koolijuhiga tema põnevast eluteest.
Kui palju on Teil üldse aega mõelda, et olete Jõgevamaa staažikaim koolidirektor ja üks kauaaegsemad Eestis?
Spetsiaalselt sellele mõelda küll aega pole. Palju aastaid koolijuhitööd tuleb aga tavaliselt meelde seoses tähtpäevadega. Tõesti, vahel tundub endalegi uskumatuna, et olen nii kaua ametis olnud. Sain koolidirektoriks 26-aastaselt. Tänapäeval ei ole selles midagi erilist, kuid 1980ndatel oli see üsna tavapäratu. Arvatavasti soosis otsustavust vastutusrikas amet nii noorelt vastu võtta ka spordimehe julgus ja uljus. Sest sporti tehes olen harjunud kannatama, pingutama ja see kõik tuleb kokkuvõttes elus kasuks. Ning toonane Jõgeva rajooni haridusosakonna juhataja Tiit Korman edutas sel ajal mitmeid teisigi noori mehi koolijuhtideks.
Teie eriline suhe spordiga on teada. Millistel aladel Te parimaid tulemusi saavutasite?
Noorteklassi lõpus olin Eestis kahel alal päris tipus. Teivashüppes tulin koolinoorte suvespartakiaadil kolmandaks, see oli võib-olla kõige tõsisem saavutus. Teivashüpe oli ka minu lemmikala. Lisaks olin 400 m jooksus kolmas ja 400 meetri tõkkejooksus kuulus mulle spartakiaadil viies koht. Nende tulemuste pealt võinuks spordis edasi minna, kuid kahjuks jäi minu tõsisem sporditegemine noorteklassi.
Miks just teivashüpe ja tõkkejooks lemmikud olid? Kas Teil olid selleks mingid sportlikud eeldused?
Ma ei usu, et mul just nendeks aladeks mingid eeldused oleksid olnud. Teivashüpe lihtsalt meeldis mulle hirmsasti. Hüpet sooritades, kui olid lati kohale tõusnud, valdas hästi mõnus tunne. Seda peab ise kogema. Kuigi tulemused teivashüppes polnud ehk nii head kui jooksudes, eelkõige just pikas sprindis, pidasin ma ennast ikkagi teivashüppajaks. Saavutused võisid ehk jääda ka selle taha, et olen vasakukäeline.
Kuivõrd on vasakukäelisus Teie elu raskemaks teinud?
Sel ajal, mil koolis käisin, sain loomulikult õpetajatelt riielda kui vasaku käega kirjutasin. Nii õppisin olude sunnil kirjutama ka parema käega. Aga sellest on isegi kasu olnud, sest isegi praegu, kui tahan kirjutada kiiresti, kasutan paremat kätt, sest siis ei jää käsi ette. Soovides kirjutada ilusa käekirjaga, kasutan vasakut kätt, mis on loomulik eelistus.
Meenutage, milliste spordialadega Te lapsepõlves tegelesite?
Külas, kus ma Rapla rajoonis kasvasin, mängisid poisid usinasti jäähokit, toimusid isegi küladevahelised võistlused. Suvel pidasime aga omavahel tuliseid jalgpallimatše. Polnud harvad need korrad, kui treenisime viiel või kuuel päeval nädalas, ja ikka kaks korda päevas. Elasime spordi sees, aga see oli minu põlvkonnale vist loomulik vaba aja veetmise vorm. Muidu ahvatlusi oli siis ju vähe. Ühtlasi korraldasime omavahel hästi palju maastiku- ja luuremänge. Põnevaid ettevõtmisi jagus igasse aega.
Raamatus „Sporditegijad Kalevipoja tegude maalt” võib lugeda, et Teie aktiivne sportlik tegevus katkes seoses Achilleuse kõõluse vigastusega Leningradis. Õppisite siis Neevalinnas Pjotr Lesgafti (Vene anatoom ja arst, kehalise kasvatuse moodsa suuna rajaja) nimelises kehakultuuri instituudis. Mis sellise valiku põhjustas, kui tihe oli konkurents kooli pääsemisel?
Tegin sisseastumiseksamid Tallinna pedagoogilisse instituuti. Kui sain kõrgkooli sisse, tehti ettepanek asuda õppima Piiterisse, sest Eestile oli sinna eraldatud kaks õppekohta. Otsustasin minna. Kuigi ema ütles kategooriliselt, et kuskile ma ei lähe.
Leningradis olid treenimiseks siis suurepärased tingimused. Väga hästi said kergejõustiklased harjutada kuulsas talvemaneežis. Eestis seevastu olid 1980ndatel harjutamiseks kasutada kitsukesed kilest sisehallid. Kaks neist asusid Tallinnas, üks Tartus. Paraku lõpetas raske vigastus minu edasised sportlikud pürgimused.
Küllap aitas Teie kehakultuurlase vaim ja haridus kaasa sellele, et Vaimastvere kool sai Jõgevamaal esimese ja seni ainsana valgustusega täismõõtmelise kunstmuruga jalgpalliväljaku?
Eks kindlasti. Maakoolidel selliseid staadione üldiselt pole. Uhkusega võib öelda, et kümme aastat sai seda spordirajatist ehitatud. Kui nüüd tagasi mõelda ja küsida, kas praegu võtaks sellise asja ette, siis ma väga entusiastlikult enam jah-sõna ei ütleks. Tagasilööke ja muresid oli seoses ehitamisega ikka päris palju. Ma ei tea, kas on teist sellist hullu, kes spordiväljaku valmimise nimel oma maja panti paneb. Aga mina seda tegin, sest teisiti ei saanud raha taotleda.
Kahjuks on eurotoetuste rahastamise süsteem just selline, et kõige enne on tarvis asi ära teha ja alles siis tuleb raha toetuse kaudu tagasi. Eks hirm oli ikka kogu aeg, kas kodumaja jääb alles või mitte. Närvipinget tekitas ka asjaajamine erinevate ametkondadega. Inimesed ei kujuta tegelikult ette, mille kõigega tuleb tegeleda.
Aga sportliku koolijuhina oli aastaid minu kinnisideeks rajada Vaimastverre nüüdisaegsed sportimisvõimalused. Esimeseks sammuks sel teel oli võimla ehitamine, mida samuti paljud võimatuks pidasid ja mis võttis samuti aastaid aega.
Koolijuhina on Teil aga tulnud kureerida veelgi suuremat ehitustööd – uue koolihoone ehitamist. Kõik algas vana ajaloolise koolimaja põlemisest 1995. aasta kevadel. Kui jõuliselt see sündmus praegu mälus püsib?
See tulekahju on mul väga selgelt meeles. Mäletan hästi hetke, kui läksin trepist üles teisele korrusele ja lakaukse lahti lõin: seal olid ainult leegid, mis juba katusest välja murdsid. Kui sellele mõtlen, siis pisar tuleb ikka ja jälle silma. Mis saab pärast põlengut, polnudki aega mõelda, sest asjad kulgesid ikka väga kiiresti.
Kohe tulekahju päeval külastas Vaimastvere kooli põllumajandusminister Ilmar Mändmets. Ta viis info tekkinud olukorrast valitsusse. Juba järgmisel päeval võttis valitsus vastu otsuse Vaimastvere koolimaja taastada. Peaministriks oli siis Tiit Vähi, kes osales ka aasta pärast valminud uue koolimaja avatseremoonial. Arvan, et tänapäeval ei oleks need asjad nii kiiresti käinud. Bürokraatiat on juurde tulnud ja kõik võtab kordades rohkem aega.
Mõni tarkpea on küll öelnud, et olin kaval mees, panin ise koolimajale tule otsa ja saingi uue maja. Olen mis ma olen, kuid nii hirmus inimene siiski mitte.
Kuid mis seal salata, juba mitu aastat enne tulekahju oli juttu, et vana maja on väga halvas seisus ning kool vajab uut õppehoonet. Ent kuidagi ei hakanud asjad liikuma. Näiteks enne Vaimastveret kavatseti uus koolimaja ehitada hoopis Kaareperesse.
Kuivõrd võite praeguse Vaimastvere kooli õpikeskkonna üle rõõmu tunda?
Tingimused on tõesti korralikud: meil on lisaks headele kooliruumidele ka õpilaskodu, staadion ja ajakohane võimla. Mõistagi teeb head meelt püsiv ja võimekas õpetajate ning teiste koolitöötajate kaader.
Olen mõelnud sellele, et mingil ajal tuleb korda saada koolimaja tagused jäätmaad, kus asub maaküte. Sinna on plaanis rajada terviserajad nii suviste kui ka talviste spordialadega tegelemiseks. Koolil on olemas ATV suusaradade ning jalgpallistaadioni hooldamiseks.
Iseäranis rõõmu teeb aga see, et laste arv meie kandis enam ei vähene, vaid on tõusuteel. Õpilaste arv on mõne aastaga kasvanud viiekümnelt seitsmekümnele. See on peamine kiitus koolile.
Kas praktiseerite jätkuvalt ka õpetajana?
Varem andsin direktoritöö kõrvalt kehalise kasvatuse tunde, kuid praegu enam mitte. Tundub, et see aeg on erinevatel põhjusel läbi saanud.
Palju on räägitud noorte kehaliste võimete langusest. Kui murelik olukord Teie kooli näite varal tegelikult on?
Tänapäeva laps liigub ikka väga vähe. Selles on aga paljuski süüdi meie ellu järjest enam tungivad nutiseadmed. Mis veel muust rääkida, kui isegi vahetunnis suhtlevad õpilased üksteisega läbi nutiseadmete. Kehakultuuri vaatevinklist on lapsi, kes teevad väga kõvasti sporti, aga ka neid, kes selle valdkonnaga üldse ei tegele. Kahjuks nende laste arv, kes vähe liiguvad, suureneb aastast aastasse.
Samas on põhjust ka rõõmu tundmiseks. Näiteks täna (vestlesime Väino Lingiga möödunud nädala kolmapäeval – J.L.) on meil kõigil küljes sammulugejad. Usun, et seegi sunnib natuke rohkem ennast liigutama.
Ja Teil endal on ka sammulugeja küljes?
Loomulikult. Täna olen aga väga vähe samme teinud, kõigest pooltuhat. Laste vahel käib ka võistlus, kes rohkem samme teeb.
Kui koolimajas ringi vaadata, näeme siin ka mõneti tumedama nahavärviga õpilasi. Teevad pagulasperede lapsed oma temperamendi tõttu vahel ka spordis eesti poistele ja tüdrukutele tuule alla?
Oleme püüdnud kaugematest maadest pärit lapsi spordivõistlustele kaasata. Eriti spordilembesed on näiteks ukraina lapsed. Et võõramaa päritoluga õpilased kuidagi teistsugused oleksid, seda ma ei ütleks. Lapsed on lapsed.
Kokkuvõttes on pagulaslapsed meie koolielu hoopis rikastanud ning kohalikud õpilased on tänu neile maailma rahvaste mitmekülgsust tundma õppinud. Vastastikku saadakse hästi läbi ja ka sõbrustatakse.
Kuidas panustate kohalikku kogukonna ellu?
Meil tegutseb Vaimastvere spordiklubi Illi, millel olnud nii tõuse kui ka mõõnasid. Praegu on soov kaasata rohkem piirkonna nooremat rahvast. Eks me püüame selle hüvanguks ka üht-teist teha. Olen aastaid olnud spordiklubi juhatuse esimees.
Illi korraldatav traditsiooniline spordisündmus on kevadine Jüriööjooks, kui jookseme Endlast Vaimastverre. Kohalik külaselts WAKS on korraldanud aastaid vastlapäevi. Varem vedasin ka seda seltsi, kuid nüüd on noored entusiastid asja üle võtnud ja see on hea.
Koolielu mõjutab alati ka üldine hariduspoliitika. Kui palju haridusministreid olete direktorina üle elanud?
Neid on ikka palju, arvu ei riski isegi öelda. Esimene neist oli Eesti NSV haridusminister Elsa Gretškina. Enamik Eesti Vabariigi haridusministreid on Vaimastvere kooli ka külastanud. Näiteks Jaak Aaviksoo uue koolihoone avamisel. Sage külaline on olnud meil Mailis Reps, kes on osalenud kooli juubelitel.
Mida üldse poliitika Teile tähendab? Kas võtate seda kui elu paratamatut kaasnähtust või on Teil ka tegelik huvi poliitika vastu?
Arvan, et mul on täiesti olemas reaalne poliitikahuvi. Teisest küljest tuleb lähtuda ka paratamatusest. Kui oled sellises ametis, siis paratamatult tuleb neid mänge kaasa mängida. Mõned on kritiseerinud minu kuulumist Keskerakonda. Ütleksin aga seda, et juba haldusreformieelses Jõgeva vallas oli kergem olla opositsioonis kui koalitsioonis. Võimul olemine tähendab ju pidevat vastutust ja kohustust valijate ees.
Kuivõrd haldusreform Teie arvates end õigustas?
Mina pole arvatavasti õige inimene siinkohal ütlema, kas omavalitsuste liitmine oli õige või vale, kuid probleeme jätkub. Usun, et enne läheb veel palju aega, kui asjad hakkavad laabuma nii, nagu piirkonna elu huvides vaja oleks.
Mitmendat korda olete valitud Jõgeva vallavolikogusse?
Usun, et neljandat korda. Vist ei eksi.
Kuidas kasutate koolidirektori tööst vaba aega?
Kui vähegi võimalik, siis pühendun kahele asjale. Üks neist on metsaminek, korjan marju ja seeni. Sõõru metsad paeluvad selles suhtes alati.
Mul on ka üle poole hektari suurune koduaed, kus alati meeldib töötada. Kasvatan seal kartulit, kõiki aedvilju ja köögivilju. Õunapuid on paarikümne ringis, lisaks paarkümmend marjapõõsast: mustsõstar, valgesõstar, tikker, vaarikad, ebaküdooniad, kirsid, pirnid, ploomid, kreegid, astelpajud… Nii et väikest viisi põllumeeski, nagu koolidirektorid ka vanal ajal olid. Siis küll teistel põhjustel.
Millised tavad on Vaimastvere koolis õpetajate päeva tähistamiseks?
Traditsioonikohaselt annavad üheksanda klassi õpilased hommikupoole koolitunde. Õhtupoole korraldame aga õpetajatele alati väljasõidu. Oleme käinud õige erinevates paikades. Sageli ühendame need reisid koolitustega. Näiteks tänavu juunis käisime õpetajatega kahepäevasel reisil Toilas ja Narvas. Tuleval aastal plaanime minna Peterburi.
Malle Koppa, Vaimastvere perearst
„Mäletan Väino Lingi ajast, mil ta asus Vaimastvere kooli tööle kehalise kasvatuse õpetajana. Koolidirektorina on ta tõeline maa sool, kes elab seal, kus töötab. Kuna ta on kohapeal, on ta alati kättesaadav õpilastele, lapsevanematele, kolleegidele. Seda, et Väino suudab oma unistusi ellu viia, tõestab ka jalgpalliväljaku ehitamine Vaimastveresse.
Õpilastele pakub Väino Ling head eeskuju tervislike ja sportlike eluviisidega. Energiat annavad talle mitmed vahvad hobid, nagu näiteks seenel käimised.
Jõgeva vallavolikogu mitmes koosseisus on Väino Ling silma paistnud õiglustunde poolest. Vallavolikogu eelmises koosseisus juhtis Väino asjatundlikult ja rahulikult majanduskomisjoni, pidades väga oluliseks just erinevate piirkondade tasakaalustatud arengut.”
Väino Ling
Sündis 26. oktoobril 1959 Pärnu rajoonis Häädemeestel
Haridus:
Rapla keskkool
Leningradi Lesgafti nimeline Kehakultuuri Instituut kehakultuuri eriala (1983)
Töö:
1983–1986 kehalise kasvatuse õpetaja ja õppealajuhataja Vägeva eriinternaatkoolis ja Vaimastvere 8-klassilises koolis
Alates 1986. aastast tänaseni Vaimastvere kooli direktor
Poliitika:
Jõgeva vallavolikogu nelja koosseisu liige ja mitmete komisjonide esimees
Ühiskondlik tegevus:
Vaimastvere spordiklubi Illi juhatuse liige
Juhtinud Vaimastvere Külaseltsi WAKS
Tunnustused:
Jõgeva valla aasta tegija 2016 tunnustus kunstmuruga jalgpalliväljaku Vaimastvere Arena ehitamise algatamise ja korraldamise eest. Spordiväljak avati 23. septembril 2016
Jõgeva maavanem Viktor Svjatõševi aukiri hariduselu edendamise eest 2017
Pere:
abikaasa Anne, täiskasvanud lapsed Ando ja Veiko
