Mari oli tõesti pallimängus päris osav ja nii lubaski Jaan tal endaga mängima jääda. Niimoodi veetsid lapsed terve hommikupooliku koos toredasti aega. Jaan tegi tüdrukule küll vahepeal nõmedaid märkusi, kuid Mari ei lasknud end sellest häirida, sest ema oli talle kunagi õpetanud, et poisid teevadki vahest ebaviisakaid tegusid, et tüdrukutele meeldida. Jaanil polnud seda aga vaja teha, sest Marile meeldis Jaan juba väga. Marile meeldisid tema blondid juuksed ja katkised teksapüksid. Mari unistas vahel, kui ta parasjagu palliga Jaani eest ära jooksis, et poiss oleks tema vanem vend. Vanem oli Jaan tõesti ? lausa kaheksane ning juba teises klassis ?, kuid ometi ju mitte Mari vend.
Kui päev hakkas õhtusse jõudma, saatis Jaan tüdruku viisakalt ukseni. Nad istusid Mari kodu trepile ning Jaan ütles:
“Tegelikult oled sa tüdruku kohta päris tark.”
“Ma olen väga tark!” naeris Mari.
“Mina olen kindlasti targem,” kiitles poiss ja haaras korvpalli käte vahele, “mina käin ju juba teises klassis.”
“Ka mina lähen varsti kooli!” kaitses Mari ennast ja tõusis püsti, et poisile ülalt alla vaadata.
Kuid siis tõusis ka Jaan. Jaan oli Marist parasjagu pikem.
“Aga kui sina kooli lähed, oled sa ikkagi pisike põngerjas, sest siis olen mina juba palju-palju vanem ja suurem,? naeris poiss. Jaan ei mõelnud sellega midagi halba, ta lihtsalt tahtis tüdrukut pisut narrida, kuid Mari võttis seda kõike tõsiselt ning ütles vihaselt:
“Mina oskan ka suur olla! Tänasest õhtust saati olengi ma suur tüdruk! Olen sinust suuremgi, voh!”
Niimoodi vaidlesid lapsed tükk aega trepil, kuni Mari ema tüdruku tuppa kutsus. Jaanil tuli koju minna.
Toas jutustas Mari emale kõik algusest lõpuni ära, kuidas ta poisiga tuttavaks oli saanud. Ema kuulas hoolega, kuigi oli ju kõike ise aknast jälginud. Mari aga polnud ema aknal märganudki, sest tal oli nii palju tegemist. Maril polnud ju kunagi olnud naabrit, kes samuti laps oleks. Mari oli väga õnnelik, et oli endale toreda naabri ja mängukaaslase saanud. Uue toreda sõbra!
“Ma loodan, et Jaan ei koli iialgi ära ja meie jääme ka alatiseks siia elama, et me kogu aeg koos mängida saaksime,” ütles Mari pisut häbelikult, kui ema ja isa tütart õhtul magama panid.
Varsti pärast vanemate toast lahkumist Mari juba magaski. Äkitselt ta kuulis, et keegi loobib tema akna vastu kive. Silmi avades sai tüdruk aru, et on ikka veel öö. Külmavärinad jooksid mööda Mari selga nagu hiirekesed juustu järele, sest on ju päris jube, kui keegi niimoodi öösel akna taga kolistab.
Kui tahad teada, kes akna taga oli ja mis edasi sai, osta järgmise laupäeva Vooremaa! 😉
