19.
“Tavaliselt tal pole värav
Liisa noogutas ja jooksis siis koos poisiga naabritädi juurde.
“Teate, täna te isegi ei pea kartma mu aias ringi joosta, sest koera ei ole enam,” nukrutses vana naine.
“Kuidas nii?” imestas Jaan.
“Tõusin hommikul, et talle süüa tuua, kuid teda ei olnud. Värav oli ka
Lapsed said aru, et see oli nende süü olnud, sest nemad olid ju värava
„Mi-mida te siis tal-talle teeksite?” kokutas Jaan, kes naabrinaist alati pisut kartnud oli.
“Ah, et mida ma talle teeksin?” naeris vana naine vihaselt. “Seda alles oleks näha ja sellest kuuleks terve kvartal!”
Seda lauset kuulnud, kadusid lapsed esimesel võimalusel naabritädi aiast. Jaani tuppa jõunud, sulgesid nad ukse.
“Oi-oi. Koer on kadunud,” ütles Jaan.
“Koer on kadunud,” kordas Liisa.
“Ja see on meie süü…” muretses Mari.
“Ei ole. Me panime värava kinni ja ta ei tulnud meile järele,” vastas Jaan.
“Ju ta siis sai välja. Sellepärast naaber väravat nii hoolega lukustabki. Ja kui ta kodunt ära läheb, on koer ehk ketis.”
“Ah, teate. Enam pole aega kahetseda või vaielda. Me peame midagi ette võtma!” hüüdis Liisa vahele.
“Mida me teha saame?” küsis Mari.
“Ma ei tea. Mina pean varsti oma koju minema, kui ema mulle järele tuleb. Ta ei taha, et ma nii kaua aega siin veedan. Arvab, et olen Jaanile ja nende perele tüliks…” jutustas Liisa.
“Sa ei ole tüliks, Liisa,” naeratas Jaan.
“Siis on tore. Aga mida me teeme? Ma võin aidata plaani koostada, aga pean ju nagunii ära minema. Ehk isegi täna.”
Lapsed mõtlesid välja plaani. Nad leppisid täpselt kokku, kes kust otsib ja mida teeb, ent pärast lõunat jõudis kohale Liisa ema ja Liisa pidi koos temaga oma koju minema.
Kui Liisa ja tema ema läinud olid, küsis Mari:
“Kas me saame kahekesi koera üles otsitud?”
“Loodan väga,” vastas Jaan vaikselt. Ta sidus tossupaelad paremini kinni ning lapsed läksid välja. Nad uitasid ümberkaudsetel tänavatel. Jaan vilistas ja Mari hüüdis koera nime. Naabritele ning Jaani ja Mari vanematele paistis, et lapsed tahavad lihtsalt naabritädi aidata, kuid tegelikult tundsid nad end süüdi. See tunne ei lasknud neil lihtsalt mängida ja rahus elada. Sest vaene koer oli kusagil üksinda ja kindlasti kartis.
“Oh, mul on tunne, et me ei leiagi teda,” kurtis Mari, kui nad tagasi naabri majani jõudsid.
“Ära anna alla,” ütles Jaan kätt tüdruku õlale pannes. Mulle tundub, et naabritädi on juba alla andnud.”
Tõesti, naine istus aias akna all pingil, käed näol, ja nuuksus vaikselt. Ka Maril läksid silmad märjaks. Ta arvas, et koeraga on midagi hullu juhtunud.
“Mida me ometi tegime? Oleksime võinud ilusasti palli paluda. Nagu näha, ei ole naabrinaine üldsegi kuri…” ohkas Mari ja istus tänava äärekivile.
“Ma ei tea mis saab, aga…” jõudis Jaan öelda, kui veidi eemalt kuuldus koera haukumist. Haugatus oli vali ja see hääl oli lastele vägagi tuttav. Nad pöörasid pead hääle suunas ja nägid koera…
