Suvevaheaeg on mõeldud õppimisest puhkamiseks, ent selle ajal võib ka õppida seda, mida talvel koolis ei õpetata. Kuusteist Vaiatu last kogus näiteks südasuvisel nädalal kohalikus rahvamajas korraldatud laagris enesekaitse alaseid teadmisi.
Kahepäevase laagri korraldas Vaiatu külaselts, kasutades selleks Jõgeva vallavalitsuse kaudu saadud huvitegevuse toetust. Laagriliste vanus jäi 7 ja 15 eluaasta vahele. Treeningud toimusid Tartu võitluskunstide harrastajate klubi Budo esindajate Andres Kaljuste ja Andreas Kanguri juhendamisel.
„Enesekaitselaagrit ei korraldanud me kaugeltki sellepärast, et igapäevaelu Vaiatus ohtlik oleks ja sellealaseid oskusi nõuaks, vaid meile lihtsalt tundus, et lapsi huvitab see teema,” ütles Vaiatu külaseltsi liige Jaana Sepper.
„Ja me ei eksinud: laagrikohad läksid väga kiiresti „loosi”. Hea meel on veel selle üle, et enesekaitsest huvituvad ka tüdrukud: laagrisse tuli enam-vähem võrdselt mõlemast soost lapsi.”
Võitluskunste on mitmesuguseid. Andreas Kangur kinnitas, et ühe konkreetse ala võtete asemel õpetavad nad laagrilistele pigem universaalseid asju, nagu vastast tõrjuvad käe- ja jalalöögid, haardest vabanemine, lamavast asendist ohutult püsti saamine jne.
„Õpetame seda, mida praktikas kõige rohkem vaja,” ütles ta.
Aga kust Budo mehed teavad, mida kõige rohkem vaja läheb? Nagu selgub, on näiteks soomlastel olemas turvakaamerate salvestiste põhjal tehtud uurimus, mis näitab, milliseid situatsioone füüsilistes konfliktides kõige sagedamini ette tuleb.
„Ja arvata võib, et eestlased kaklevad umbes samamoodi nagu soomlased, sest ka meil on kaks kätt ja kaks jalga ning pea õlgadel,” sõnas Andreas Kangur muiates.
Kolm peamist tegurit
Eri vanuses laste õpetamine on tema sõnul teatud mõttes sarnane, aga teatud mõttes erinev. Näiteks pole 7-12-aastastele ohutust ja kehakontrolli oskust silmas pidades mõtet kõiki võtteid õpetada.
Küsimusele, kas laps võib üldse saada teda ründava täiskasvanud mehe vastu, vastas Andreas Kangur nii: „See, kes kehalises konfliktis peale jääb, sõltub kolmest tegurist: esiteks füüsilisest jõust, teiseks kavalusest, osavusest ja tehnilisest taiplikkusest ning kolmandaks otsustavusest. Kes nende kolme teguri kokkuvõttes peale jääb, ongi võitja. Ka laps võib täismehe haardest pääseda, kui oskab teha ootamatu näputorke õigesse kohta. On muidki nippe, mille kasutamiseks on aega küll vähe, aga mis hästi aitavad.”
Kaks päeva on muidugi enesekaitsevõtete õppimiseks üsna lühike aeg.
„Sellises laagris saame eelkõige laste huvi äratada ja avardada nende ettekujutust sellest, millised on ohuolukorras võimalikud käitumisviisid,” ütles Andreas Kangur. „Loodame, et noored mõistavad ka seda, et kahevõitluse situatsioon on alati seotud riskiga, nii et võimaluse korral oleks parem seda vältida. Märulifilmidest ja arvutimängudest kipub noortele tihti mulje jääma, justkui oleks kõik ainult mäng, aga tegelikult saavad füüsilises konfliktis reaalsed inimesed reaalselt haiget. Nii et enesekaitset õpetades loodame me tegelikult vähendada noorte soovi kellegagi käsitsivõitlusse asuda.”
Kui siinkirjutaja Vaiatus laagriliste jutul käis, oli laager kestnud vaid mõned tunnid, ent Budo treenerid kinnitasid, et noored on end juba väga heast küljest näidanud. Teatud eelised olid neil, kes muidu ka spordiga tegelevad: nad on liikuvamad ja parema koordinatsiooniga. Tundus, et tegemist oli ka üpris algatusvõimelise seltskonnaga: lõunasöögi ja järgmise treeningu vahele jäänud ajal leiutasid poisid näiteks uue lõbusa spordiala – magamiskotiheite.
Kiirus ja koordinatsioon
Kui trenn taas käima läks, mängiti kõigepealt mängu, milles üksteist pehme palliga põrandapõrkest tabada tuli. Mõni küsib nüüd kindlasti, kuidas pallimäng enesekaitsega seotud on? Aga nii, et pallimäng arendab kiirust, koordinatsiooni ja situatsiooni nägemise oskust. Ning neid on vaja ka enesekaitses. Kui näiteks vastase löögi blokeerimisega hiljaks jääd, võib sul halvasti minna.
Pärast pallimängu võtsid treenerid käsile keerulise teema: mida teha siis, kui ründaja on su maha paisanud. Selgus, et on olemas ka asend, milles maasolija on ründaja löökide eest päris hästi kaitstud. Ent samas on siiski vaja end võimalikult kiiresti püsti ajada, kusjuures nii, et ründaja ei saaks rünnatava vahepealset ebakindlat asendit ära kasutades talle uut lööki anda. Püstitõusmiseks on, nagu selgus, olemas viieetapiline ohutu meetod. Vaiatu noortel on seegi nüüd selge.
„Oleme ka varem mitmesugustes laagrites enesekaitset õpetamas käinud,” ütles Andreas Kangur. „Oma klubi suvelaager on meil muidugi ka. Ja seal tehakse nädal aega päris tõsist trenni.”
Budo klubi peatselt algavasse laagrisse läheb ka üks Vaiatu laagris osalenud poiss, Tõnis. Ta osaleb nimelt Budo klubi Jõgeva rühma treeningutel.
„Vanem vend kutsus mind möödunud aastal Tartu klubi laagrisse. Hästi raske laager oli, aga ala hakkas mulle huvi pakkuma ja läksingi trenni. Treeningud on meil spordikeskuse Virtus maadlussaalis. Õnneks on emalgi samal ajal Virtuses trenn, nii et saame koos autoga Jõgeval käia,” ütles Tõnis.
Andreas Kangur aga lisas, et tänu heale koostööle Jõgeva valla ja Kaitseliidu Jõgeva malevaga on Budo klubil Jõgeval treeningurühm tegutsenud juba kolm aastat.
„Kel asja vastu huvi, hoidku septembris, kui uuesti alustame, silmad-kõrvad lahti,” sõnas ta.
Laagrilistega suheldes selgus, et kõik on oma valikuga rahul.
„Kodus oleks igav. Siin on palju huvitavam. Ja midagi ülearu keerulist siin teha ei tule,” ütlesid tüdrukud.
Jaana Sepper aga kinnitas, et öörahuga (lapsed ööbisid sealsamas rahvamajas) probleeme ei peaks tekkima: kui päev on täis sellist rahmeldamist, tuleb ööuni õige magus.
RIINA MÄGI
