Väärikad inimesed jagavad eluväärtusi

Tänases lehes kirjutame kahest 103-aastasest elanikust, kellest üks elab Siimustis ja teine Aidus. See, kuidas nii kõrge vanuseni jõutakse, on ikka ja alati ime. Siis on iga päev just kui omaette sünnipäev. Meie päevakangelased hindavad ennekõike kodust toitu ja kõike, mis enda kätega sündinud. Võib-olla ongi see nende pikaealisuse saladus.
On oluline, et me väärtustaks ühiskonna vanimaid inimesi ja tähistaks elu koos nendega. Nende elukogemus on midagi, millest tuleks kõigil õppida. Nende lood ja juhtumised on niivõrd põnevad, et panevad tihtipeale küsima, miks ometi see kõik raamatus pole. Kui on veel võimalik ja tervis vähegi lubab, võiksid perekonnad need sündmused kas või enda ja tulevate põlvede jaoks kirja panna. Sest selliseid juhtumisi enam kusagilt mujalt ei kuule.
Muidugi tasub suure tänuga meenutada ka sotsiaaltöötajaid, kes meie kogukonna nõrgimate eest seisavad. Siimusti vanaproua sai sünnipäevaks värske ilme saanud kodu just tänu sotsiaaltöötaja nõule ja jõule, sest muidu olekski perekond uusi aknaid ootama jäänud. Kui elukandikul on kõike palju, ongi mõnikord raske kõigega üksinda hakkama saada. Seda enam on tähtis, et oskaksime abi küsida siis, kui on vaja. Valehäbi tundmata.
Kõik, kellel mure, võiksid olla julgemad ja sotsiaaltöötajate poole pöörduda. Valehäbil ei ole siinkohal paika ning enamasti saavad ametniku abiga paljud mured lahenduse. Vahepeal isegi kiiremini kui ise toimetades ja pusides. Hoiame üksteist, siis hoiame ka oma kogukonda ja kultuuri.