Ambla kandis on käibel vanasõna, et inimene läheb aasta vanemaks, kaks targemaks. See kehtib ka poliitikas, kus teadmised tulevad kogemustega. Kahjuks aga uutel neid kogemusi pole ja nii üritatakse keerulised asjad lihtsateks teha. Seepärast taandataksegi kogu siseministeeriumi eelarve politseinike palkadeks ja sotsiaalministeeriumi mured arstide ja õdede sissetulekuks. Loomulikult on need olulised probleemid, mida Rahvaliitki on aidanud lahendada, kuid tegelikult on kummagi ministeeriumi haldusala palju keerulisem.
Tervishoiu valdkonnas ei vaja Eesti mitte loosungeid ja primitivismi, vaid ühtset tervisepoliitikat. Et olukorda muuta, tuleks umbes 3?4 miljardit krooni aastas suunata tervishoiusüsteemi arengut tagavatesse investeeringutesse. Investeeringud tervisesse peavad toetama laste tervisliku ja turvalise arengu tagamist, tervist toetava elu-, õpi- ja töökeskkonna loomist, tervislike valikute soodustamist, sotsiaalse sidususe suurendamist ja kvaliteetse tervishoiuteenuse võimalikult paljudele kättesaadavaks muutmist ka ääremaadel.
Riiklik dokument ?Rahvastiku tervisepoliitika ? investeering tervisesse? on suunatud Eesti tervisesüsteemi inimkesksemaks muutmisele. Rahaline kate sellele strateegilisele suunale tuleb suures osas riigieelarvest. 2007. aasta eelarves moodustavad tervishoiukulud 4,9% SKP-st, mis on võrreldes tänavuse 4,6%-ga 0,3% rohkem. Kiirabi eelarve kasvab 80 miljonit ja kasvavad ka ravikindlustusega hõlmamata isikute vältimatu abi kulude summad.
Haigekassa eelarve kasvab järgmisel aastal 1,75 miljardit ja lisaks on menetluses 2006. aasta lisaeelarves tänavu 529 miljonit. See raha suunatakse haiguste ennetusse, üldarstiabisse, eriarstiabisse, hooldusravisse ja hambaravisse. Loogiline on, et ka järgmisel aastal peavad ennaktempos, vähemalt 15% kasvama tervishoiutöötajate palgad, meie arstidel ja õdedel peab olema kindlust töötada Eestis.
2007. aastal on võimalus kasutada euroliidu eelarvevahendeid kogunisti 8,5 miljardi krooni ulatuses, tänavusest umbes 2 miljardit krooni rohkem. Oluliseks allikaks meie tervishoiu arendamisel on muutumas Euroopa struktuurifondid. Leian, et raha ei peaks kulutama mitte ainult uute hoonete ja teede rajamiseks, vaid ka haiguste ennetamisel ja uute infovõrkude loomisel, taastusravi võimaluste parandamisel jne. Kuna Eesti tervisepoliitika peamine eesmärk on eluea ja tervena elatud ea pikendamine, siis võiks projektide koostamisel nimetada julgemalt peamisi Eestis surma põhjustavaid haigusi (sh suitsiide).
Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehena näen, et tervishoiu finantseerimisel ei ole kõiki meetmeid veel kasutatud. Üks näide ? riigi poolt haiglate kapitalikulude kandmine. Lisaeelarvega lahendatakse lõpuks Pärnu haigla küsimus ? vabastades Pärnu haigla kohustusest osta ennast välja haigekassa rahadega, rahaeraldusega muudetakse see riigi investeeringuks haiglasse. Haigla antakse Pärnu linnale üle.
Investeering tervisesse on samal ajal ka investeering majandusse. Tervishoiusüsteemi peaeesmärgid: tervise parandamine kõigis sotsiaalsetes kihtides, inimeste rahulolu tervishoiusüsteemiga ja kaitse finantsriski eest, peavad olema saavutatavad õiglase rahastamissüsteemi ja ühiskonnas õiglase rahalise koormuse jaotuse kaudu. Kõikidel inimestel, olenemata ravikindlustusest, peab olema võimalus üldarsti juurde pääseda. Praegu on probleemiks arstiabi koondumine linnadesse, mis toob maarahvale kaasa nii täiendavad ajalised kui ka rahalised kulud. Olukorra parandamiseks on üheks võimaluseks näiteks see, kui keskustesse koondunud eriarstid teeksid perioodilisi väljasõite kaugemalasuvatesse piirkondadesse. Meil Eestis on selline moodus kasutusel näiteks Põltsamaa Tervisekeskuses.
Tervisekaitse algab koolist. Et reaalsuses see nii oleks, on vajalik luua võimalused. Lapsevanemale on siinjuures vaja riigi tuge, riigieelarvest rahastada koolide spordirajatiste ehitamist ja õpilastele spordivarustuse muretsemist.
Tervishoiu rahastamine ei sõltu vaid SKP kasvust. Võti on meie kõigi käes ja oleneb meie ühisest tegutsemisest.
MAI TREIAL,
Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees,
Rahvaliit
