Uudismaaharijate elu Peipsi ääres

Vabadussõjast alates oli 45 protsenti maadest Eestis veel rüütlimõisa omanike valduses ja maareform oli vajalik ning paratamatu.  See oli eesti talurahva jaoks tõeline maareform. Maad said maatamehed ja sõdurid, aga ka sõjas osalenud mõisnike pojad. Nemad  said suurendatud normaaltalu (50 ha) ja lisaks veel hooneid ja maid eriseaduse alusel.

Nii ühtlustati talurahva taset kõvasti.

1939. aasta lõpuks oli loodud riiklikust maatagavarast 48 298 uut talu ja korraldatud 22 241 endist renditalu.

Alguses anti riigimaad rendile, millega hoiti ära välja antud objektide laastamine ja maaga spekuleerimine. 

Eriprobleemiks lapitalud

Eriprobleemiks olid lapitalud Saaremaal ja Peipsi ääres. Need olid eramaad  ja lapitalud pidid jääma järge ootama. Nende korrastamiseni aga ei jõutudki.  Jagati küll välja uued talukohad mitmetele peredele, aga maaregistrisse neid ei jõutudki enne sõda kanda, sest maamõõtja oli koos kaardimaterjalidega kaduma jäänud.

Minu isa oli ka 1939. aastal vastu võtnud umbes 14 ha suuruse uudismaakoha ja lubanud varem tema valduses olnud lapimaad jätta riigi käsutusse, küllajäänutele jagamiseks.

 Uudismaad asusid 3-4 km külast eemal Ruskavere poole. Nendelt maadelt oli vana mets maha võetud, järele olid jäänud jämedate, 100-aastaste kuuskede kännud. See oli  väga suur ja raske töö, mis nende kännustike põllumaaks ja heinamaaks muutmiseks ära tehti.

Naabri Vooder, Andrease ja veel kellegagi kokku muretseti kännujuurimise vintsiseade, mille abil sai suuri kände maast välja rebida.

1947. aastal oli aga ENSV  valitsuse poolt  maakasutamisõigus esialgu taastatud ja enne, kui need uuesti  sundvabatahtlikult kolhoosidesse võeti, raadasid inimesed uudismaad kännustikust ja ehitasid sinna abihooned ja ka elumajad.

Meie isa-ema  olid ea poolest ühed vanemad uudismaa omanikud ja nemad ei jõudnudki elumaja eraldi ehitada.

Meie lähinaabriteks olid Oskar ja Lilli Rosin (Oskari), Andreas ja Leida Prii (Kaupme), Johanna ja August Kink (Separa), Andreas ja Marta Vooder (Antsukaarli). Nendest järgmised juba Aleksander Kaitsa, August ja Linda Kuusk (Metsavahi), teine Andreas Prii (pojad Heino ja Aksel) jne.

Enamik  naabritest olid meie vanematest kümmekond aastat nooremad. Tõin siin sulgudes ära perede hüüdnimed, milliseid külas omavahel rääkimisel kasutati. Öeldi Toita Osvald, Toita Kati, Separa Johanna, Oskari Lilli, Kaupme Leida, Metsavahi August, Potsi Heino (Tamm), Mardira Ilmar (Raudsepp)  jne.  Näitan ka edaspidi sulgudes talunime.

Ränk töö uudismaal

Töö oli uudismaal ränk ja raske. Kändude juurimine, võsa raiumine, kraavide kaevamine ja muud tegemised nõudsid palju tööjõudu. Siiski oli juba 1944. aastal kaks ha haritud põllumaad vilja all ja kasvavad rukis, nisu ja kartul andsid perele talveks vajaliku viljakoguse.

Nendel aastatel hakati esmakordselt oma põldudelt toiduvilja  saama sellises koguses, et polnud enam  vaja käia kaugemal talumeeste käest  sibulate vastu vilja vahetamas. Senini  oli kuni Tartu taguste taludeni sibulate või ka kalade vastu vilja vahetamas käidud.  Vahetati loomulikult rukki ja vähem nisu vastu.

Põhitoiduks oli ikka rukkileib ja saia küpsetati enamikus peredes hoopis harva. Leivatainas küpsetati ahjusuus ka lihapirukaid, kartulipirukaid, ka tindipirukaid. Saia tainas küpsetati aga porgandipirukaid ja ka lihapirukaid. Suuremate sündmuste puhul küpsetasid naised külas tordi. See tehti 20 või 15 munast. Munade ja suhkru vahtu kloppimise järel sain poisikesena vispli puhtakslakkumiseks enda kätte. Magus ja maitsev oli.

Sibulakasvatus oli muidugi ka töömahukas, nii peenarde kaevamine ja rohimine kui ka sibulate üles kiskumine, pealsete lõikamine ja mugulate kuivatamine. Kuivatati polotite peal. Ei oska oletada, kust see sõna pärit on, kas venekeelsest sõnast „polka“ või „polodj“, aga see oli lihtsalt taladele paigutatud laudis. 

Sibulaid vahetamas

Vahetussõitudele minnes oli vankrikorvile suurema koguse sibulate mahutamiseks peale pandud laudraam. Sibulad kaeti koormas presendiga, vankri taga rippus peergudest valmistatud sibulakorv. Ühe sibulakorvitäie eest saadi vastu 1 – 1,5 täit vilja, harva ka kaks. Nii juhtuski, et kogu vahetatud vilja ei jõutud korraga koju tuua. Siis mindi veel kord tuttava talumehe juurde hoiule jäetud viljale järele. Kui oli soovijaid, võeti ka väike kogus sibulaid kaasa. Mindi ka veskilt läbi ja jahvatati vili jahuks ja tangaineteks.

See oli vist 1944. a. sügisel, kui minu isa  käis naabripoisiga, kelle nimi Aavo Kink, viimast korda maal  kahe pere sibulaid vahetamas.

Aavo oli siis 7-8 aasta vanune ja oli teiseks hobuseajajaks, sest tema isa August oli kuskil redus mobilisatsiooni eest. Minu isa Osvald Kask oli siis juba üle 50 aasta vana ja mobilisatsiooni alla ei kuulunud. Tema oli Vabadussõjas osalenud ja oma sõdimised ära sõdinud.

SULEV KASK

blog comments powered by Disqus