Kui Isamaa sees poleks tekkinud siseopositsioonilist ühendust Parempoolsed, siis oleks erakonna juhtkond eesotsas Helir-Valdor Seederiga pidanud selle välja mõtlema.
Eestis on igas erakonnas terve hulk ühendusi. Tavaliselt on olemas naisteühendus, seenioride ühendus, noorteühendus, mingi spordiga seotud ühendus, mõnel ettevõtjate ühendus, omavalitsustegelaste ühendus. Tähelepanuväärne on aga, et üheski suuremas erakonnas ei ole maailmavaatelist ühendus või ühendusi, mis omavahel või erakonna peajoonega võistleksid.
Ühenduse tekkimine oluline sündmus
Reformierakonnas ei ole liberaalide ühendust, sotsiaaldemokraatides tõeliste sotsialistide fraktsiooni, Keskerakonnas konservatiivide kogu. Kui see kõlab naljakana, siis mõelge korra, miks?
Nii on Isamaa erakonnas Parempoolsete ühenduse tekkimine tegelikult mitte ainult ühe erakonna, vaid kogu Eesti praeguse poliitika taustal päris oluline sündmus.
Aga erakondades on korduvalt nähtud erinevaid leere ja sisetülisid, sisevalimistel toimuvat raevukat võitlust, võib nüüd vastu väita. Jah, aga viimase 15 aasta jooksul on need leerid ja lõhenemised pigem lähtunud isikutevahelisest konkurentsist võimu pärast või uue põlvkonna pealetulekust, mis lõpuks on üsna sama asi.
Nii Keskerakonna kui ka Reformierakonna suured juhtide vahetused on jätnud erakondade peamised positsioonid suuremate muutusteta. Või tahab keegi väita, et korruptsiooni otsustav mittetolereerimine on maailmavaateline küsimus?
Ehk siis kui Parempoolsete algatajad ei oska päris kindlalt öelda, kas nad ikka seavad järgmistel sisevalimistel üles omapoolse esimehe kandidaadi või kes see üldse võiks olla, kuid panevad kokku erakonna pealiiniga vastanduva manifesti, siis on tegemist suure erandiga.
Maailmavaatelised muutused erakondade sees on reeglina toimunud aeglase nihkena ülalt alla, mille käigus neile vastandunud liikmed kas lepivad uute positsioonidega, erakonnast lahkuvad või aktiivsest poliitikast kõrvale tõmbuvad. On ka näiteid, kus erakonna juht tahaks erakonna kurssi muuta, kuid peab üksi jäädes lahkuma. Meil ei ole sisuliselt ühtegi näidet, kus grupp erakonna liikmeid erakonna eliidile ja aktiivile ideoloogilise liini osas väljakutse esitavad, kuigi mujal parlamentaarsetes demokraatiates on see üsna igapäevane.
Toetus on kõikuv
Kui nüüd Isamaad lähemalt vaadata, siis on tegemist paradokse täis erakonnaga.
Ühelt poolt on Isamaa toetus valimiste vahelistes avaliku arvamuse uuringutes jäänud kõikuma valimiskünnise lähedale, vahel ka sellest allapoole langedes. 2019. aasta riigikogu valimistel sai Isamaa 11,4 protsenti toetust ja 12 kohta, 2015. aasta valimistel 13,7 protsenti ja 14 kohta, 2011. aasta valimistel aga 20,5 protsenti ja 23 kohta. Kahe valimistsükliga on erakonna toetus pea kaks korda vähenenud.
Teiselt poolt on sellise toetusega erakond osalenud järjest kolmes valitsuses ning olnud märkimisväärselt edukas oma programmiliste eesmärkide ja valimislubaduste elluviimisel. Samuti on nad praeguses valitsuses esindatud sama arvu ministritega kui palju suurem Keskerakond.
Ometi pole edu vähimalgi moel õnnestunud toetuseks konverteerida. Ilmselt mõtleb Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder iga päev, kuidas seda teha.
Toetajaskonna laiendamiseks on tegelikult ainus reaalne võimalus pakkuda erakonnaga samastumise võimalust valijatele, kes kitsalt kristlike pereväärtuste taha joonduda ei taha, kuid muidu end rahvuslasteks ja vaba ühiskonna pooldajateks peavad. Kui Parempoolsed erakonna praegusele aktiivile usinuses ja pühendumises väga alla ei jää, siis võib vabalt juhtuda, et poole aasta pärast on Isamaa toetus praegusega võrreldes kaks korda kõrgem.
Vaadates siiski kainelt, mida tänane Eesti poliitika eneseteostuse mõttes nõudlikule inimesele pakkuda suudab, siis ei tasu kellelgi olla ülemäära optimistlik.
Eriti väheglamuurne erakonnasisene nügimine on tüütu, tänamatu, frustreeriv, aeganõudev, lõpuks ka kuludega seotud. Kui oled muidu ühiskonnas edukas ja hinnatud, siis võib kergesti jõuda küsimuseni: milleks?
ANVAR SAMOST, kolumnist
