Urmas Kuusik võrdleb Põltsamaa Ühisgümnaasiumit, kus ta poistele  töö- ja tehnoloogiaõpetust õpetab, väikese tehasega: nädalas käib tunnis üle 300 poisi. Osalemine töö- ja tehnoloogiaõpetuse vabariikliku ainenõukogu töös pani õpetaja õpikut kirjutama. Eelmise aasta lõpus trükivalgust näinud õpikus “Elektrilised käsitööriistad” tutvustab ta põhilisi koolides ja kodudes kasutatavaid elektrilisi käsitööriistu, nende ehitust, kasutamist, lisatarvikuid ja ohutustehnikat.

Vanadele asjadele uus hing

?Anded päritakse geenidega, töökus või laiskus on koduse kasvatuse vili,? usub Kuusik, kes juba vene sõjaväes teenides oli hinnatud  selle poolest, et oskas peale relva ka pintslit ja sulge käes hoida.  Sõdurina liignime “kunstnik” kandnud mees tunnistab, et põhiline käeline  tegevus oli ja on tal seotud ikkagi restaureerimisega. ?Vanadele asjadele uue hinge andmine paelub mind tänapäevani. Samuti olen kooli töö kõrvalt tegelenud maalimise ja ehtekunstiga.?

Urmas Kuusik on peaaegu terve elu elanud Põltsamaal, kui sõjavägi  ja ülikool välja arvata. Ta ei kipu sealt kusagile mujale: ?Ma ei tunne mingit tõmmet mujale elama minna. Olen käinud küll nii Ida- kui  Lääne-Euroopas, aga ma ei tunne, et siin oleks kehvem! Mõnus aastaaegade  vaheldus, ilus loodus ja meeldiv rahvas. Seal on omamoodi, võib käia ja vaadata, aga kui inimesel on piisavalt tegevust ja oma kodu, siis sellest ju piisab. Korteriinimene on ehk teistsugune,? mõtiskleb ta.

Põlvkond mängis lõdvalt kaasa

Urmas Kuusik kuulub põlvkonda, kes sündisid siis, kui ei usutud, et Eesti võib kord taas vabaks saada. 1970. aastate algul kooliteed alustanud lapsed värvati oktoobrilasteks, pioneerideks klasside kaupa ja enamasti probleemideta. ?Inimene otsib ikka kergemat teed – kuna kõik astusid, astusin ka mina ning mingit südametunnistuse piina mul sellepärast ei ole.Vene keele ja sõjanduse õpetajatel oli meiega vahetevahel probleeme, kuid need olid sageli rohkem murdeeaga seotud. Mängiti kaasa võõras mängus, millesse usku ei olnud. ?Ma ei mäleta, et keegi oleks otseselt vastu hakanud,? meenutab Kuusik, ?tegelikku suhtumist väljedati sageli läbi satiiri ja huumori.?

?Kasvasin üles suhteliselt apoliitilises keskkonnas. Venelaste ja kommunistide üle küll ilguti, aga mingitest otsestest kannatustest okupatsioonivõimu läbi ei räägitud. Mina küll ei saaks kätt südamele pannes öelda, et mu lapsepõlv nõukogude võimu all hirmus raske  olnud,? kinnitab Kuusik. ?Väärtushinnangud ja rõõmud olid teistsugused.?

Õpinguaastaid kõrgkoolis aga meenutab ta juba kui meeldivas seltskonnas veedetud ajapikendust noorusele. Samuti oli õnne osaleda põhilistes rahvusliku ärkamisaja sündmustest Tartus ja Tallinnas. Viie õpinguaasta jooksul moodustus kursusest sõpruskond, kes on seni üle kümne aasta, igal suvel, kokku, saanud.

Huvi Kolmanda Riigi vastu vene filmidest

Tõsisem ajaloohuvi idaneski selles pinnases. Sõjafilmide ühekülgne käsitlus tekitas isegi lapses kahtlusi, kas sakslased olid ikka nii rumalad kui filmides näidati. ?Mäletan, et mingil hetkel vahetasin lihtsalt “luurekat” mängides poolt ja asusin saksa poolele. Mingit rolli võis muidugi mängida ka väline efekt – saksa ja vene mundrid olid disaini poolest üldse võrreldamatud. Polemingit kahtlust kumb neist on soliidsem ja tänapäevani üks ilusamaid,? räägib Kuusik.

1999. aastal valmis Urmas Kuusikul Kultuurkapitali toetusel raamat ?Kolmas Riik?, mille käsikirja aluseks sai magistritöö. Lisaks käsitles Kuusik selles Teise maailmasõjaga seonduvat, tuginedes alternatiivversioonile Saksamaa ja Venemaa sõjalise konflikti puhkemisest.

?See versioon rajaneb Saksamaa ennetavale rünnakule, mis tagas talle suure edu sõja alguses,? räägib Kuusik. Raamatu Natsionaalsotsialistlikust Saksamaast kirjutas ta huvi pärast ja soovist ühele eluetapile punkt panna.

?Natsionalismi teema püsib maailmas nii kaua kui maailmas püsivad rahvused. Järelikult leidub alati ka inimesi, kes sellise ajatu teema vastu huvi tunnevad. Saksamaa näite varal saab lugeja ettekujutuse taustsüsteemist ja masside psühholoogilise töötlemise mehhanismist ning radikaalsuse kurbadest tagajärgedest. Kolmas Riik kasutas sümboolikat ja ideoloogiat, mis püsib tänapäevani. Riik ise kestis küll minimaalse aja, aga kõneainet pakub piisavalt. Samuti on kogujate hulgas hinnatud sõjaaegne saksa kraam, ütleb Kuusik, kes ise meelsasti militaarfoorumeid külastab.

?Kolmanda Riigi? kaanekujunduse tegi Urmas Kuusik loomulikult ise.

?Tao märgi baasil olevad erineva pöörlemissuunaga haakristid kujutavad positiivset ning negatiivset energiat. Kahe sellise haakristi vahele jääbki hariliku risti kujutis kui inimese märk.?

Natsionalism kui väikerahva elustiil

Kuusik on veendunud, et heaoluriikides, kus on liiga palju immigrante, tekib sama ideoloogia paratamatult taas. ?Vale elanikkonna poliitika võib põhjustada tema uuestisündi igal pool, kus kohaliku elanikkonna elatustase hakkab sisserännanute arvelt langema ja põliselanikud oma hüvesid kaotama,? räägib ta.

Kuusik hoiatab rahvusliku meelsuse puudumise eest, sest nii kaovad väikerahvastel mingil ajahetkel ka keel ja traditsioonid. ?Keele puhul on oluline keeleline puhtus. Võõrkeelsete väljendite laienev kasutamine näitab juba meelsuse muutumist. Liberaalne suhtumine keelekasutusse, moraalinormidesse ja peretraditsioonidesse annavad väikerahva jaoks pikema aja jooksul hävitava tulemuse!?

Väikerahvaste meelsus peaks Kuusiku sõnul olema pigem natsionalistlik kui nad tahavad tänapäeva multikultuurses maailmas rahvusena püsima jääda. ?Natsionalism ei tähenda vägivalda teiste rahvuste vastu ega kohustuslikku patriotismi. See sarnaneb rohkem elustiilile. Eesti puhul on negatiivse tulemuseni viinud valdavalt poliitikute pikaajaline küündimatu tegevus. Rahvustunnete avaldumise nishiks on paljude jaoks Eestis jäänud veel vaid sport ja muusika. Tundub, et rahvuslus ongi tänapäeval muutumas vaid meelelahutuse osaks!?

Looduses on igavene võitlus

Iga inimene on pärit ikkagi kodust. Kuigi Eestis oli perioode, kus kodudes ei juletud paljudest asjadest rääkida, sest kardeti, et lapsed võivad neid asju välja rääkida, anti hoiakuid ja suhtumisi ikkagi edasi.

Urmas Kuusiku noorusaja hobid olid militaarset laadi juba enne seda, kui ta oma vanaisade ja onude sõjalisi taustu oli uurinud.  Militaarsetele huvidele järgnesid nooruses margi- ja mündikogu, ornitoloogia, fotograafia, muusika ning antiigihuvi.

?Põhihuvid tunduvad olema suhteliselt erinevad ja vastandlikud – sõda versus loodus,? mõtiskleb ta. ?Seos on ju selles, et ka looduses on igavene võitlus – parema koha eest siin päikese all.?

Millest võiks tulla juttu Urmas Kuusiku järgmises raamatus? Ta tunnistab, et mingil kujul on tal tõesti olemas Soosaare raba metsavendlust käsitlevad materjalid, kuid selle tööga ta hetkel teatud põhjustel ei kiirusta. ?Samuti ei ole ma jõudnud veel läbi mõelda, kuidas seda teemat üldse lugejale huvitavaks teha,? kahtleb ta.

Urmas Kuusik

Sündinud 7. märtsil 1966. Jõgeval, lõpetanud Põltsamaa Keskkooli 1984.

1987- 1992 Pedagoogikaülikool, joonistamise, joonestamise ja tööõpetuse eriala. Diplomitööks valis natsionaalsotsialismi teema.

Aastast 1992 õpetaja Põltsamaa Gümnaasiumis.

1997 magistritöö “Natsionaalsotsialismi mentaalsed allikad ning nende mõju Saksa totalitarismile”.

1999 raamat ?Kolmas Riik?;

2005 õpik ?Elektrilised käsitööriistad?.

Urmas Kuusik: Natsionalismi teema püsib maailmas niikaua kuni

püsivad rahvused

 

Põltsamaa Gümnaasiumi tööõpetuse õpetaja Urmas Kuusik esindab

haruldast liiki paigainimesi, kes ei tunne mingit tõmmet kodukohast

kaugele paremat elu otsima minna. ?Suhteliselt paikne eluviis ongi

rahvuse põhialus. Perekond on teine,? kinnitab Kuusik.

 

Urmas Kuusik võrdleb Põltsamaa Ühisgümnaasiumit, kus ta poistele

töö- ja tehnoloogiaõpetust õpetab, väikese tehasega: nädalas käib tunnis üle

300 poisi. Osalemine töö- ja tehnoloogiaõpetuse vabariikliku ainenõukogu

töös pani õpetaja õpikut kirjutama. Eelmise aasta lõpus trükivalgust

näinud õpikus “Elektrilised käsitööriistad” tutvustab ta põhilisi

koolides ja kodudes kasutatavaid elektrilisi käsitööriistu, nende

ehitust, kasutamist, lisatarvikuid ja ohutustehnikat.

 

Vanadele asjadele uus hing

?Anded päritakse geenidega, töökus või laiskus on koduse kasvatuse

vili,? usub Kuusik, kes juba vene sõjaväes teenides oli hinnatud

selle poolest, et oskas peale relva ka pintslit ja sulge käes hoida.

Sõdurina liignime “kunstnik” kandnud mees tunnistab, et põhiline käeline

tegevus oli ja on tal seotud ikkagi restaureerimisega. ?Vanadele asjadele uue

hinge andmine paelub mind tänapäevani. Samuti olen kooli töö kõrvalt

tegelenud maalimise ja ehtekunstiga.?

Urmas Kuusik on peaaegu terve elu elanud Põltsamaal, kui sõjavägi

ja ülikool välja arvata. Ta ei kipu sealt kusagile mujale: ?Ma ei tunne

mingit tõmmet mujale elama minna. Olen käinud küll nii Ida- kui

Lääne-Euroopas, aga ma ei tunne, et siin oleks kehvem! Mõnus aastaaegade

vaheldus, ilus loodus ja meeldiv rahvas. Seal on omamoodi, võib käia ja

vaadata, aga kui inimesel on piisavalt tegevust ja oma kodu, siis

sellest ju piisab. Korteriinimene on ehk teistsugune,? mõtiskleb ta.

 

Põlvkond mängis lõdvalt kaasa

Urmas Kuusik kuulub põlvkonda, kes sündisid siis, kui ei usutud, et Eesti võib kord taas vabaks saada. 1970. aastate algul kooliteed alustanud lapsed värvati oktoobrilasteks, pioneerideks klasside kaupa ja enamasti probleemideta.

?Inimene otsib ikka kergemat teed – kuna kõik astusid, astusin ka mina ning mingit südametunnistuse piina mul sellepärast ei ole.Vene keele ja sõjanduse õpetajatel oli meiega vahetevahel probleeme, kuid need olid sageli rohkem murdeeaga seotud. Mängiti kaasa võõras mängus, millesse usku ei olnud. ?Ma ei mäleta, et keegi oleks otseselt vastu hakanud,? meenutab Kuusik, ?tegelikku suhtumist väljedati sageli läbi satiiri ja huumori.?

?Kasvasin üles suhteliselt apoliitilises keskkonnas. Venelaste ja kommunistide üle küll ilguti, aga mingitest otsestest kannatustest okupatsioonivõimu läbi ei räägitud. Mina küll ei saaks kätt südamele pannes öelda, et mu lapsepõlv nõukogude võimu all hirmus raske

olnud,? kinnitab Kuusik. ?Väärtushinnangud ja rõõmud olid teistsugused.?

Õpinguaastaid kõrgkoolis aga meenutab ta juba kui meeldivas seltskonnas veedetud ajapikendust noorusele. Samuti oli õnne osaleda põhilistes rahvusliku ärkamisaja sündmustest Tartus ja Tallinnas. Viie õpinguaasta jooksul moodustus kursusest sõpruskond, kes on seni üle kümne aasta, igal suvel, kokku, saanud.

 

Huvi Kolmanda Riigi vastu vene filmidest

Tõsisem ajaloohuvi idaneski selles pinnases. Sõjafilmide ühekülgne käsitlus tekitas

isegi lapses kahtlusi, kas sakslased olid ikka nii rumalad kui filmides näidati.

?Mäletan, et mingil hetkel vahetasin lihtsalt “luurekat” mängides poolt ja

asusin saksa poolele. Mingit rolli võis muidugi mängida ka väline efekt

– saksa ja vene mundrid olid disaini poolest üldse võrreldamatud. Pole

mingit kahtlust kumb neist on soliidsem ja tänapäevani üks ilusamaid,?

räägib Kuusik.

1999. aastal valmis Urmas Kuusikul Kultuurkapitali toetusel raamat ?Kolmas Riik?, mille käsikirja aluseks sai magistritöö. Lisaks käsitles Kuusik selles Teise maailmasõjaga seonduvat, tuginedes alternatiivversioonile Saksamaa ja Venemaa sõjalise konflikti

puhkemisest.

?See versioon rajaneb Saksamaa ennetavale rünnakule, mis tagas talle suure edu sõja alguses,? räägib Kuusik. Raamatu Natsionaalsotsialistlikust Saksamaast kirjutas ta huvi pärast ja soovist ühele eluetapile punkt panna.

?Natsionalismi teema püsib maailmas nii kaua kui maailmas püsivad rahvused. Järelikult leidub alati ka inimesi, kes sellise ajatu teema vastu huvi tunnevad. Saksamaa näite varal saab lugeja ettekujutuse taustsüsteemist ja masside psühholoogilise töötlemise mehhanismist ning radikaalsuse kurbadest tagajärgedest. Kolmas Riik kasutas sümboolikat ja ideoloogiat, mis püsib tänapäevani. Riik ise kestis küll minimaalse aja, aga kõneainet pakub piisavalt. Samuti on kogujate hulgas hinnatud sõjaaegne saksa kraam, ütleb Kuusik, kes ise meelsasti militaarfoorumeid külastab.

?Kolmanda Riigi? kaanekujunduse tegi Urmas Kuusik loomulikult ise.

?Tao märgi baasil olevad erineva pöörlemissuunaga haakristid kujutavad positiivset ning negatiivset energiat. Kahe sellise haakristi vahele jääbki hariliku risti kujutis kui inimese märk.?

 

Natsionalism kui väikerahva elustiil

Kuusik on veendunud, et heaoluriikides, kus on liiga palju immigrante, tekib sama ideoloogia paratamatult taas. ?Vale elanikkonna poliitika võib põhjustada tema uuestisündi igal pool, kus kohaliku elanikkonna elatustase hakkab sisserännanute arvelt langema ja põliselanikud oma hüvesid kaotama,? räägib ta.

Kuusik hoiatab rahvusliku meelsuse puudumise eest, sest nii kaovad väikerahvastel mingil ajahetkel ka keel ja traditsioonid. ?Keele puhul on oluline keeleline puhtus. Võõrkeelsete väljendite laienev kasutamine näitab juba meelsuse muutumist. Liberaalne suhtumine keelekasutusse, moraalinormidesse ja peretraditsioonidesse annavad väikerahva jaoks pikema aja jooksul hävitava tulemuse!?

Väikerahvaste meelsus peaks Kuusiku sõnul olema pigem natsionalistlik kui nad tahavad tänapäeva multikultuurses maailmas rahvusena püsima jääda. ?Natsionalism ei tähenda vägivalda teiste rahvuste vastu ega kohustuslikku patriotismi. See sarnaneb rohkem elustiilile. Eesti puhul on negatiivse tulemuseni viinud valdavalt poliitikute pikaajaline küündimatu tegevus. Rahvustunnete avaldumise nishiks on paljude jaoks Eestis jäänud veel vaid sport ja muusika. Tundub, et rahvuslus ongi tänapäeval muutumas vaid meelelahutuse osaks!?

 

Looduses on igavene võitlus

Iga inimene on pärit ikkagi kodust. Kuigi Eestis oli perioode, kus kodudes ei juletud paljudest asjadest rääkida, sest kardeti, et lapsed võivad neid asju välja rääkida, anti hoiakuid ja suhtumisi ikkagi edasi.

Urmas Kuusiku noorusaja hobid olid militaarset laadi juba enne seda, kui ta oma vanaisade ja onude sõjalisi taustu oli uurinud.  Militaarsetele huvidele järgnesid nooruses margi- ja mündikogu, ornitoloogia, fotograafia, muusika ning antiigihuvi.

?Põhihuvid tunduvad olema suhteliselt erinevad ja vastandlikud – sõda versus loodus,? mõtiskleb ta. ?Seos on ju selles, et ka looduses on igavene võitlus – parema koha eest siin

päikese all.?

Millest võiks tulla juttu Urmas Kuusiku järgmises raamatus? Ta tunnistab, et mingil kujul on tal tõesti olemas Soosaare raba metsavendlust käsitlevad materjalid, kuid selle tööga ta hetkel teatud põhjustel ei kiirusta. ?Samuti ei ole ma jõudnud veel läbi mõelda, kuidas seda teemat üldse lugejale huvitavaks teha,? kahtleb ta.

 

Urmas Kuusik

Sündinud 7. märtsil 1966. Jõgeval, lõpetanud Põltsamaa Keskkooli 1984.

1987- 1992 Pedagoogikaülikool, joonistamise, joonestamise ja tööõpetuse eriala. Diplomitööks valis natsionaalsotsialismi teema.

Aastast 1992 õpetaja Põltsamaa Gümnaasiumis.

1997 magistritöö “Natsionaalsotsialismi mentaalsed allikad ning nende mõju Saksa totalitarismile”.

1999 raamat ?Kolmas Riik?;

2005 õpik ?Elektrilised käsitööriistad?.

 

 

JAANIKA KRESSA