Vanapaganaga seotud legendid on pärit Põltsamaa kihelkonnast 18. sajandil ja kuuldud 1966. aastal Puurmanis.
Järg 10. juulil ilmunud loole
Kodumetsas seenel
Eestsaare Välgi talu mehed teadsid rääkida, et seeneajal liikunud metsas puude vahel neli noort lapseootel naist, kes korjanud korvidesse haavapuravikke ja riisikaid. Kui korvid kuhjaga täis, ilmunud nende juurde mees, kel must nägu ja hall lõuahabe. Silmad põlenud peas ja kübaraserva alt paistnud punane sarveots. Kurat aidanud naised ükshaaval tõlda ja tõstnud seenekorvid järele. Seda kõike nägid Välgi talu puusaagijad, kuid seda, kuidas tõld lahkus, nad ometi ei märganud. Kadusid äkki kui viirastused, tunnistanud mehed. Noorikud olnud kõik uhkelt riides, ilusad ja valgepäised. Kohe levisid jutud, et need olidki Tuhkru talu peretütred, kes jõuluööl sauna eest ema nähes ära viidi. Tulid veel kodukanti vaatama.
Kummalised kalamehed
Lõhmussaarel märganud Orava talu kaksikud poisid pärast päevaloojangut oja ääres, kuidas kõrkjate tagant ilmunud neli meest, tõmmates kaldale noota, kus paksult kalu sees; küll hauge, särgi ja lutse ja isegi suuri vähke. Vanema mehe nägu olnud must ning lõuga ja põski ümbritsenud hall habemevõru. Mehed, keda ta järjest nimetanud, kandnud imelikke nimesid: Maks, Laks, Jõrk ja Põrk. Nobedalt aetud kalad kottidesse ja mehed kadunud kuidagi märkamatult. Orava perepoegade õngede otsa jäänud aga vaid mõni ahven ja särjepoeg.
Peagi levisid aga Umbusis jutud, et Lõhmussaarel olla Orava poisid näinud Tuhkru talu tüdrukute peigmehi — vanakuradi enda poegi, kes olnud pikad, sirged ja kiired, aga mustad nagu sarvik ise.
Kuradi laps?
Pärast rukkimaarjapäeva oli Umbusis juhtunud kentsakas lugu, millest kuuldi siis, kui tegu nähtavale tuli.
Ühel taluperenaisel sündinud must ja üsna karvane poisslaps. Kui poisi sünnist olnud kuu aega möödas, tundnud kupupanija Rotimoor poisi pealage katsudes seal sarvemuhke. “Issand, halasta ja päästa — saatana sigidik!” ütles seepeale sündinu ema. “Kust see on saadud?”
Naine rääkinud mehele, kuidas ta mõni nädal pärast rukkimaarjapäeva, mil ta valvas rehetoas ahju ja partel kuivas vili, magama jäänud. Läbi une tundnud naine, et keegi teda painab ja rõhub, sikutab riideid, vajub raskelt niuetele. Eks see laps nüüd Vanapagana oma ole. Mees kuulanud nooriku juttu ja öelnud seepeale: “Sa ei kutsunud teda ise, oleme nüüd vait. Kupu-mooril laseme need sarvenukid lõngaõliga ära kaotada, eks see pisut põleta. Musti lapsi olla naistele ennegi tulnud, teoorjaks paras poiss.”
Jäänudki sedasi. Umbusi naistele hakanud aga see must poiss meeldima ja antud üksteisele märku, et peakski Vanapaganaga kokku hakkama ja musti poisse ilmale tooma.
Seda tempu salajas tehtigi ja Põltsamaa kandis liikunud ringi noored mehed, kes olnud mustad ja karvased.
Aga kui puhkesid sõjad, võeti kõik need noored mustad mehed soldateiks. Sõdades said nad jäägitult otsa — liiga vahvad olid võitluses need Vanapagana poisid.
Aga mitte ühtegi tüdrukut polevat naised kuradist ilmale toonud, kes ka sugu edasi oleksid kandnud.
Need siin on kõik õige vanad lood, mida on hoitud saladuses, aga suudad sa suud lõpmatult kinni hoida. Ikka vajub see lahti, sosistades sedagi, mis ennekuulmatu.
Vanapagana-lugude saamisest räägib need kirja pannud Kaleph Jõulu järgmist.
Kolisin 1966. aasta sügisel Abja-Paluojalt Jõgeva rajooni ja hakkasin tööle Puurmani keskkooli direktorina. Mind aitas veomasinaga kolida kooli majandusjuhataja Lembit Kärmas.
Arvan, et see mees oli minust vanem. Ta oli väga jutukas, sõbrunesime neil kahel sõidul Abjast Puurmani. Püüdsin temalt uue kooli elu ja õpilaste kohta üht-teist teada saada.
Kui olime möödumas Umbusi teeristist, ütles ta, et ka siit on Puurmanis õpilasi. Kohanimi oli mulle tol korral võõras, kuid tundsin selle vastu huvi. Ta rääkis mulle Vend Vahindrast, kes samuti sealt pärit oli. Kord sõitnud ta sõnnikuveo ajal meestega Põltsamaale, ise olnud paljajalu — kõlgutanud oma pestud jalgu üle vankri. Sestpeale hüütud teda Paljasjalgseks Tõnissoniks.
Kärmaski teadis rääkida Vanapagana salajastest kullaaitadest, mis olevat rahva jutu järgi asunud Umbusi kruusaseljandiku all. Temalt sain teda palju saare-lõpulisi kohanimesid ja hästi oli tal meeles legend kuradi kapjade rautamisest külasepa juures.
Hiljem otsisin üles küla folklooritundjad. Üks väga ladus jutustaja oli Puurmani mõisa endine toatüdruk Magda Alabert (1904-1996). Tema toas istudes panin kirja kohalikke rahvalaule, nalju, pajatusi, legende puude, kivide jms kohta. Ta teadis Vanapagana-lugusidki, mis mind huvitasid. Kõik lood olid seotud Umbusi ja saartega. Temalt kirjutasin üles lood kuradi poegade kosjaskäigust, sepp Joonatanist, naistest, kes kuradilt musti poisse said. Just tänu Magda Alaberdile said kirja seni teadmata Vanapagana-lood Eesti keskaladelt.
Kui uurisin varem Võrtsjärve ääres Valmas Kalev Tihaselt (1922-2006) Vanapagana seiklusi, nimetas ta ka Umbusit ja Kamarit, kus Vanapagana rikkused asunud.
Ka kunagiselt Valtu kolhoosi esimehelt Tenno Teetsilt (surn 1991) juhtusin kuulma, et Vanapagana kullavarud asunud Umbusi soode-rabade all peidus.
Aino Persman (1921-1961?) Võhma-Kabalast teadis mulle jutustada Sarviktaadi elupaikadest Pilistvere kihelkonnas Kabala-Kurlas. Temalt kuulsin Kurlas asuvast põrgusuust, seal lähedal asunud Põrgu talust ja vanapiigast Taalist. Aino Persman oli pärit Rutikvere kandist ja väga ladusa jutustamisoskusega.
Ajalehes avaldatud müütilised legendid panin kirja aprillis 2009 Viljandimaal Vana-Võidus, kus praegu elan. See lugu on 2009. aastal ka ERM-i fondi antud.
Kirja pannud
KALEPH JÕULU
