Ümberasujatele ei pea midagi tagastama

Jutt käib kuulsast ORASe paragrahvist 7 lg 3. Just see säte ei luba täita baltisaksa ümberasujate varanõudeid, enne kui on sõlmitud riikidevaheline leping.

Lepingut sõlmitud ei ole. Kui ümberasujatele on vara tagastatud, on seda tehtud seadusevastaselt.

Ümberasujatele kuulunud vara ei võõrandatud õigusvastaselt. Sellepärast ORAS ei tunnistagi Saksamaale ümberasujaid õigustatud subjektideks. Siiski jäeti 1991. aastal seaduse vastuvõtmisel tulevikku võimalus, et võib-olla Eesti ja Saksa riik sõlmivad kunagi mingi lepingu, kus käsitletakse sõjakahju hüvitamist Eestile ning ümberasujate vara küsimusi. Seni pole Saksa pool lepingu sõlmimiseks initsiatiivi näidanud.

Vastupidi, Saksa riigi esindajad, kelle poole nii Keskerakond kui ka üürnike liit pöördusid, on kirjalikult teatanud, et Saksa riik ennast sellest teemast distantseerib. Seega peame vastuolu seaduses ise lahendama.

10. jaanuaril 1941 NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud kokkuleppe järgi (tulenevalt Molotov-Ribbentropi sobingust ja sõjaolukorrast) lahkus Eestist nn järelümberasujana 7000 inimest. Kui ma loen stenogramme selle seaduse varasematest aruteludest Riigikogus, saan aru, et meile tahetakse selgitada, nagu oleksid need 7000 olnud 1940. aasta 16. juuni seisuga Eesti kodanikud ja seega ORASe alusel õigustatud subjektid.

Ei ole! Asi on selles, et ORAS § 7 lg 3 on välistava toimega. Rakendusotsuse § 5 ütleb selgelt, et kui oled Saksamaale väljarändaja (sic ? mitte põgenik!), siis ORASe raames pole sul õigust vara tagasi saada ? sel lihtsal põhjusel, et sul polnudki seda vara, sest sa olid sellest varast NSV Liidu-Saksamaa lepingu järgi vabal tahtel loobunud ja said selle eest hiljem ka kompensatsiooni.

Kahjuks ekspresident Meri jõulisel soosimisel ja Isamaaliidu juhtimisel tegutsenud valitsus tegi suuri pingutusi seaduse muutmiseks, õigustamaks baltisakslastele majade tagastamist, üritades ka ajalugu pea peale pöörata.

Nii 1939. aastal Eesti Vabariigi ja Saksa riigi vahel sõlmitud ümberasumise kokkulepe kui ka samalaadne 1941. aastal NSV Liidu ja Saksa riigi kokkulepe tagasid varade kompenseerimise. NSV Liit maksis Saksamaale ümberasujate vara eest 200 miljonit riigimarka. Puudub alus nõuda kord juba kompenseeritud varade tagastamist või uuesti kompenseerimist.

Eesti riik pole nii jõukas, et maksta kinni Molotov-Ribbentropi pakti tulemusel baltisakslastele tehtud väidetav ülekohus oma kodanike heaolu arvelt, samas kui Saksa riik ja Vene Föderatsioon meie rahvale tekitatud kahjude heastamisest huvitatud pole.

ORAS annab paraku võimaluse mitmeti tõlgendamiseks ning kohtupraktikas Eesti kodanike huve kahjustavate otsuste vastuvõtmiseks. Aastaid kestvad sajad kohtuasjad ning ülalmainitud 2002. aasta 28. oktoobri Riigikohtu otsus, mis kohustas Riigikogu seadusesse selgust looma, vaid kinnitavad seda.

Ebamäärase olukorra püsimine varsti 15-aastases omandireformis tuleb lõpetada. Riigikogu peab vastu võtma konkreetse otsuse, et ümberasujad ei ole kunagi olnud ega ole ka täna omandireformi õigustatud subjektid.

Tegin 2004. aastal Riigikogus ettepaneku seadusemuudatuseks, mille kohaselt Vene-Saksa lepingute alusel Eestist lahkunud isikud ei ole omandireformi õigustatud subjektid neile varem kuulunud vara suhtes. Kahjuks nappis Keskerakonnal tol korral ettepaneku läbiminekuks hääli, sest Res Publica juhitud koalitsioon soovis ebamäärase olukorra jätkumist.

Siit-sealt kostab siiski hirmutamist, et Eestil tuleb maksta ülisuured trahvid või hüvitada kahjunõuded, nagu rikuksime õigusliku ootuse printsiipi. Mis ootus võis olla neil, keda seadus välistas õigustatud subjektide ringist? Seega, miks peaksime kartma? Kartma peaksid need, kes on seadusevastaselt maju-kortereid omandanud või kes on neid protsesse oma ametikohtadel toetanud.

Ja muide, täpselt samuti puudutab see ka inimesi, kes nendes majades on korterid erastanud. Ka seda poleks tohtinud teha.

HELLE KALDA
Riigikogu liige, Keskerakond

blog comments powered by Disqus