Märtsi algusest juhatab Kääpal tegutsevat Kalevipoja muuseumi senine giid Ulvi Tamm, kes konkursil üheksast kandidaadist parimaks tunnistati. Saare vallas elav naine, kes on pärit Setumaalt, tunneb rõõmu omalaadse muuseumi populaarsusest, mida tõestab seegi, et ekskursioonigrupid registreerivad end juba praegu, et kevadel ja suvel muuseumi külastada.
Ulvi Tamme sõnul soovitakse siin teada saada Kalevipoja saamisloost, kuulata legende muinaskangelasest, vaadata koduloolisi esemeid. Ühtlasi ei puudu kultuuriasutusel ka kasvatuslik mõju.
Juhatajaks konkureerides tuli Teil esitada oma CV ning nägemus muuseumi hetkeseisust ja tulevikust, plussidest ja miinustest. Kuidas oleksite aga hakkama saanud, kui Teile oleks esitatud küsimusi, mis võetud Kalevipoja lugudest või palutud mõnda lõiku eeposest koguni peast lugeda?
Usutavasti oleksin nende ülesannetega ikka toime tulnud. Olen eepose kaks korda otsast lõpuni läbi lugenud ja kord lugesin ka tagantpoolt ettepoole. Kõige olulisemaid lõike tean ka peast, näiteks kaheksat lõpurida.
Iga vähegi ambitsioonikas juht tahab olla ka eneseteostaja ja uuendaja. Missugused võimalused selleks muuseumis on ja kas teatud traditsiooniline ja konservatiivne keskkond ei osutu takistuseks?
Tegelikult muutub muuseumis pidevalt midagi, ikka ja jälle tuuakse uusi eksponaate. Praegu valmistume uueks hooajaks, mis algab loodetavasti 7. mail. Tulemas on mitmed näitused. Suuremaks tulevikuprojektiks on „põrgu“ väljaehitamine. Loogiliselt peaks see asuma kõige sügavamal, kuid meil tuleb see hoopis pööningule.
Kuivõrd annaksid aga Kalevipoja muuseumile jumet sellised atraktiivsused nagu näiteks Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis võimalus kadaga sauna aken katki lasta või parv jõe põhja saata?
Meil on kavas rakendada koostöös Tartus asuva Ahhaa- keskusega tööle üks nii-öelda ahhaa-efekt, mis annab võimaluse võistelda Kalevipojaga kiviviskamises. Millisteks osutuvad tulemused, see selgub aga arvutiekraanilt.
Enne pensionile jääda otsustanud teeneka muuseumijuhi asemele valimist töötasite siin giidina. Millest said aga alguse Teie sidemed Saare valla, Kääpa küla ja Kalevipoja muuseumiga?
Olen pärit Setumaalt, Meremäe vallast. Kääpa kanti Kiisli külasse tulin elama seoses abiellumisega. Hakkasin kaasa lööma Halliku Maanaiste Seltsis, laulma nende naisansamblis. Tekkis huvi ka paikkonna möödaniku vastu, sest oma kodukoha ja selle ümbruse ajalugu ja kultuurilugu on ju huvitav ja kasulik teada. Nii saigi minust giid Kalevipoja muuseumis, kusjuures ekskursioonide juhtimist jätkan ka praegu. Samuti on lubanud aktiivsemal külastamishooajal giidina abiks olla ka senine juhataja Viivi Lani.
Kui tugevana tunnete end administratiivtöös ja mänedzherina, mis juhataja ametiga kaasneb?
Paberimajandus on selle ameti pärisosa ja see tuleb korras hoida. Eks peab mõtlema ka sellele, kuidas muuseumi paremini reklaamida. Tutvustamisega on ka põhjalikult tegeletud. Külastatavusele aitab tõsiselt kaasa seegi, et inimesed, kes siin käinud, soovitavad tulla teistelgi. Nii-öelda suust suhu reklaamil on piisavalt suur mõju.
Kas muuseumi tutvustamisel tuginete pigem kindlatele reeglitele või inspiratsioonile?
Tavaks on alustada ekskursiooni muuseumihoonest. Tavaliselt räägin kõige enne sellest,
et Kääpa on paik, kus Kalevipoeg samanimelisse jõkke mõõga kaotas. Mõnedki külastajad soovivad kõigepealt teemaparki uudistada. Sel juhul alustame ekskursiooni muuseumi ümbrusest. Kui on soovi ekspositsiooniga nii sees kui väljas põhjalikumalt tutvuda, siis kulub selleks ikka mitu tundi.
Mille vastu siinses muuseumis kõige rohkem huvi tuntakse ja kui sageli küsitakse midagi ootamatut ja üllatuslikku?
Tavaliselt huvitutakse ikka Kalevipojaga seotud legendidest. Põhjalikumalt soovitakse kuulda põrgus või maailma lõpus käimisest. Kui külastajateks noored, siis olen maailma lõpu teemaga seostanud ka tänapäeva, kus paljud usuvad, et välismaal on parem kui Eestis ja lähevad kaugele tööle, kuid võimalik, et hiljem tõdevad, et kõige ilusam on elada siiski sünnimaal. Aeg-ajalt esineb ka üllatuslikke küsimusi ja reageeringuid. Nii on küsitud Kalevipoja isa nime. See tõestab, et eeposega ei olda üldsegi tuttav. Kord diskuteerisin ühe naisega, et kas sedavõrd väiksele rahvusele nagu eestlased on ikka vaja oma eepost. Arvatud on sedagi, et Kalevipoja muistendeid pole õieti olnudki ja Friedrich Reinhold Kreutzwald mõtles need põhiliselt ise välja.
Mõnedki on avaldanud kahtlust, kas nõukogude aega tutvustav Punane tuba on Kalevipoja muuseumis vajalik ja sobiv. Mida Teie arvate?
Seda kriitikat on hakanud vähemaks jääma. Paljud uudistavad Punase toa ekspositsiooni huviga. Keskmise ja vanema põlvkonna inimestele tuleb meelde lähiminevik, ka noored ja lapsed soovivad sellest mõndagi teada saada. Mul on võimalus jagada ka oma muljeid, sest oktoobrilapse, pioneeri ja kommunistliku noore aeg koos selle rõõmude ja veidrustega on minulgi läbi elatud.
Lapsed paistavad silma oma vahetuse ja siirusega. Ehk on meeles mõni nendepoolne eredam reageering muuseumis?
Millistes võõrkeeltes on võimalik Kalevipoja muuseumi välisturistidele tutvustada?
Ise oskan giidina selgitusi jagada vene keeles, kusjuures olen end täiendanud ka teemakohases sõnavaras. Meil on võimalik kutsuda kohale ka giid, kes valdab inglise keelt.
Ehk on mõni välismaalane pidanud Kalevipoega reaalselt elanud inimeseks, näiteks mõneks kirjanikuks, poliitikuks jne?
Sellist asja pole küll ette tulnud. Välismaalased tunnevad üsnagi hästi eesti kultuurilugu, pealegi tulevad nad muuseumi tavaliselt koos oma Eestimaa võõrustajatega, kes neile juba üht-teist seletanud on. Mõned välisturistid lisavad ka fakte oma maa kultuuriloost. Nii on lätlased öelnud, et nende eeposes “Lačplesis” (“Karutapja”) on tegelaseks ka eesti vägilane Kalapuis. Tegemist on usutavasti Kalevipojaga, sest nii eestlaste kui ka lätlaste eeposekangelane on muistendite põhjal tegutsenud ajal, mil Baltimaadesse tungisid ristirüütlid. Mis kahe vägilase heitlusse puutub, siis legendi kohaselt oli neist eestimaine tugevam, kuid pärast lepiti kokku, et omavahel kunagi enam vaenulikult rammu ei katsuta.
Üks küsimus ka Teie pereelust. Tean, et Teie abikaasa töötab Venemaal?
Mu abikaasa töötab tõesti Venemaal, sest on tarvis pere ja talu ülalpidamiseks raha teenida.
Tuleb Teie kaasal aeg-ajalt ka sortsidega võidelda?
Seda küll mitte (Ulvi Tamm naerab). Enamik Venemaa inimesi on lahked, sõbralikud ja abivalmid.
Eks riikide ja rahvaste vaheliseks heaks läbisaamiseks ja teineteisemõistmiseks läheb tarvis ka tarkust. Teie kabinetis on üks kaust paberitega, kaustale on kirjutatud “Tarkuse raamat”. Mida lisaksite kommentaariks?
Lähtudes Kalevipoja lugudest, on meil muuseumitoas üsna suurte mõõtmega puukaantega “Tarkuse raamat”. Peangi panema sellesse ka lehed, millele on kirjutatud olulisemad õpetussõnad rahvuseeposest. Need on ennekõike vanasõnad: Igaüks on oma õnne sepp; Oma silm on kuningas; Käbi ei kuku kännust kaugele.
Ulvi Tamme elukäik
*Sündinud 1971. aasta 21. aprillil Võrumaal Meremäel
*Haridus: Meremäe keskkool
*Töökohad: Meremäe keskkooli eesti keele ja vene keele õpetaja,
Saare valla Kääpa laste mängurühma kasvataja, Einarahva talu perenaine,
Kalevipoja muuseumi giid ja alates 2011. aasta 1. märtsist sama asutuse juhataja
*Ühiskondlik tegevus: Saare vallavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni liige
*Harrastused: laulmine Halliku Maanaiste Seltsi ansamblis, käsitöö ja lugemine
Abielus, poja ema
i
JAAN LUKAS
