12. juunil Jõgeval peetava I Eesti Naiste Tantsupeo pealavastaja ja lavastustoimkonna juht Ülo Luht on praegu küll Tallinna mees, ent pärit on ta Jõgevamaalt, täpsemalt Tabiverest. Juba praegu julgeb ta kinnitada, et esimene naiste tantsupidu ei saa untsu minna.
Kas olite kohe nõus, kui naiste tantsupeo peakorraldaja Airi Rütter Teile peo pealavastaja ametit pakkus?
Selleteemaline jutuajamine toimus meil ühes Balti jaama söögikohas umbes poolteist aastat tagasi. Kõigepealt tahtsin saada vastust küsimustele, kes on peo korraldajad, kes teokstegijad, kellest mis sõltub ja kes kellele allub. Üks põhilisi küsimusi oli, kumma sõna mõtete lahkumineku korral peale jääb, kas minu või Airi oma. Kui olin küsimustele enam-vähem rahuldava vastuse saanud, palusin küll n-ö pirtsutamise pärast natuke mõtlemisaega, aga sisimas olin juba otsustanud, et võtan pakkumise vastu.
Naiste tantsupeo korraldamise idee järelikult meeldis Teile?
Iseenesest ei ole see ju uus idee. Mäletan, et sellise peo vajalikkuse üle vahetati mõtteid ka pärast 1988. aastal peetud segarühmade tantsupidu. Ent mõttest üksi on vähe, vaja on ka teokstegijaid. Jõgeval need nüüd leidusid.
Looduse poolest on tants ju tegelikult seatud olema kahe erineva sugupoole suhtlemisvahendiks. Samas pole asja see külg nii tähtis, et välistaks üldse meeste või naiste tantsupeo. Üldtantsupidudel on naised alati silma torganud oma tantsulisuse ja jooniste puhtusega. Seda ohtu ka pole, et teemad, mida naiste või meeste tantsupidudel käsitleda, otsa lõpeksid.
Millest tänavune naiste tantsupidu kõneleb?
Naisest ja tema olemusest. Peo kondikava oli kohalikul toimkonnal siis, kui mina protsessi lülitusin, juba kokku pandud ja teema — “Naise lugu” juba valitud. Et pidu kohaliku ainesega paremini siduda, käisin raamatukogus lähemalt uurimas legendi kolmest naisest, kes Laiuse Siniallikat põua ajal lahti riisumas ja pikema vihma ajal kinni ajamas käisid ning sel moel ilma soodsamas suunas mõjutasid. Sellest legendist võetud arv kolm tõuseb üheks peo juhtmotiiviks. Kuni selleni välja, et naise elus on tähtsaimad kolm asja — usk, lootus ja armastus. Kusjuures usku ei käsitle me religioosses kontekstis, vaid pigem usuna iseendasse.
Naiste tantsupeole uute tantsude saamiseks korraldati möödunud kevadel Jõgeval konkurss. Kas see andis soovitud tulemuse?
Konkurss andis paremagi tulemuse kui lootsime. Saime sealt peokavasse seitse tantsu. Lisaks sellele tellisime neli tantsu konkreetsetelt autoritelt. Nii et eesti naistetantsude repertuaar rikastub peo mõjul päris suure arvu tantsudega.
Kust tuli mõte usaldada tantsupeo liigijuhtide kohustused kohalikele, st Jõgevamaa tantsujuhtidele?
See oli siinsete korraldajate poolne mõte ja minu jaoks oli see igati vastuvõetav. Kui Jõgeva on juba naiste tantsupeo korraldamise enda peale võtnud, miks peaksid siis liigijuhtideks mujalt “tähtsad tädid-onud” tulema?
Seda, et peo kunstiline kujundaja Katrin Koitla, majandusjuht Aimar Pihlak ja turundusjuht Valdi Reinas on oma ülesannete kõrgusel, julgen juba praegu öelda, liigijuhtide töö kohta ütlen lõpliku hinnangu välja pärast pidu. Selle põhjal, mida senini kõrvalt näinud olen, võin aga kinnitada, et enamik neist saab väga hästi hakkama. Kui ütleksin, et ilma naiste tantsupeota, poleks üks või teine Jõgevamaa tantsujuht suure tantsupeo pulti pääsenud, kõlaks see natuke halvustavalt. Pigem ma ütleksin: nad poleks sinna pääsenud nii ruttu. Sellelt peolt saadav hindamatu kogemus aitab neil tulevikus tahta ja teha enamat, kui nad senini teinud.
Nii et kui mind siin poleks, ei jääks see pidu pidamata ega tuleks kehvem, see tuleks lihtsalt teistsugune.
Kuidas teist üldse tantsujuht sai?
Kasvasin Voldi alevikus, mida nüüd miskipärast Tabivereks “sõimatakse”. Saadjärve kaheksaklassilisse kooli läksin juba kuueaastaselt, et nooremate vendade kantseldamisest vabaks saada. Kaheksaklassilise kooli lõputunnistuse sain mitmel põhjusel aga Saadjärve kaugõppekoolist, mille lõpetasin ehitusel töötamise kõrvalt. Tööraamatus seisabki mul esimese töökohana kirjas Jõgeva Kolhooside Ehituskontor.
Mingil hetkel hakkas mul mõistus pähe tulema ja tekkis arusaamine, et oma elu ja eesmärgid tuleb selgemalt määratleda. Siis otsustasingi, et lähen Viljandi kultuurharidustöö kooli klubitööd ja tantsujuhtimist õppima. Osalt sündis selline otsus arvatavasti venna mõjul: tema oli juba varem samasse kooli klubitööd ja orkestrijuhtimist õppima asunud.
Nii läkski, et ühel päeval kargasin ehitustöö juurest püsti ja ütlesin meestele: “Nägemist! Mind te siin enam ei näe.” Siis kiirustasin koju ja ütlesin vanematele, et pean kuue tunni pärast Viljandis koolis olema. “Ja sina veel puudusid sealt lollusi tegemast!” ütles isa, aga laskis mul minna.
Viljandi koolist on mul väga head mälestused: sealsed õpetajad kohtlesid õpilasi kui noori täiskasvanuid ning õpetasid meid tööd tegema. Tõsi, maatööd olin ma nii kodus kui ka kolhoosis varemgi teinud ja mitte vähe, aga Viljandis õpetati niisama suure pühendumusega kultuuripõldu harima.
Mu esimesteks tööpaikadeks olid Haapsalu linn ja Rakvere lähedal asuv Uhtna. Viimases suutsin naisrühma ja tööveteranide tantsurühma pooleteiseaastase tööga nii heale tasemele viia, et esimene tuli üleliidulise maataidlusülevaatuse Eesti voorus kolmandaks ja teine esimeseks. See ilmselt ajendaski teenekat tantsupedagoogi Salme Valgemäed mulle 1974. aasta suvel kirja kirjutama. Kirjas avaldas ta arvamust, et mul on aeg maal passimine lõpetada ja Tallinnas tema ja ta abikaasa Ott Valgemäe loodud Tallinna Polütehnilise Instituudi tantsuansamblit Kuljus juhendama hakata. Mõtlesin kaua, kuni folklorist Kristjan Torop viimase tilga karikasse valas, öeldes, et kui ma ei proovi, ei saa ma kunagi teada, kas oleksin pakutud tööga hakkama saanud või ei. Nii ma läksingi Kuljuse juurde ja jäin sinna põhikohaga 25 aastaks. Praegu juhendan Kuljuse vilistlasi ja ka põhirühmi kutsutakse mind mõnikord üle vaatama.
Tallinna Pedagoogilise Instituudi olete lõpetanud hoopis näitejuhina. Kas selle ala diplom teile kui tantsujuhile kasuks ka on tulnud?
Pedagoogilises instituudis õppisin kaugõppes ja tantsujuhiks polnud sel viisil võimalik õppida. Mis näitejuhidiplomi kasulikkusse puutub, siis selle kohta olen tavaliselt öelnud: kui koer läbi takjapõõsa jookseb, küllap talle siis mõni takjanutt ikka külge jääb.
Kas Kuljuse-sugust tipptasemel tudengiansamblit on tantsujuhil huvitavam juhendada kui tavalisi maataidlejaid?
Mõlemal on oma positiivsed ja negatiivsed küljed. Uhtna tööveteranide tantsurühma pean näiteks siiamaani oma parimaks õpetajaks. Seal oli memmesid, kes olid oma “tantsijakarjääri” alustanud nii seitsmekümneaastaselt. Neile tuli asju seletada umbes nii, nagu väikestele lastele. Nii õppisingi tantsu n-ö lahti harutama ja pärast uuesti “kokku kleepima”.
Samas ei saa mööda vaadata faktist, et kohalik “vesi” on tihti seisev vesi: sa võid oma rühma küll mingil hetkel tippu viia, ent kui värsket “verd” peale ei tule, järgneb langus. Tudengirühmaga seda muret pole. Nendega saab taset hoida ja lõpmatuseni katsetada.
Mida?
Seda, kui puhtaks ja kui sõnumit kandvaks on võimalik tantsu teha. Teine lõputute katsetuste, õppimise ja kogemuste vahetamise paik on minu jaoks olnud Eesti tantsujuhtide rahvatantsurühm, mida ma enam kui kakskümmend aastat juhendasin ja mille tegevuses praegugi osalen.
Selliseid suuri tantsupidusid, kus vaat et kogu riigi tantsijad ühele väljakule kogunevad, ei toimu mitte igal pool. Mida need eesti tantsurahvale annavad?
Toon selle kohta ühe näite 1980. aastast, kui Moskvas valmistati ette olümpiamängude avapidustusi. Seal oli koos tantsijaid kõigist liiduvabariikidest, Eestist Kuljus ja veel mitu tantsuansamblit. Kui eesti tantsujuhid oleksid selle kuu ajaga, mille me enne mängude algust Moskvas viibisime, jõudnud lahedalt ette valmistada kaks tantsupidu koos kõigi tantsude nullist selgeks õpetamisega, siis seal kulutati kaks päeva ainuüksi sellele, et tantsijaid väljakule paigutada, kusjuures avatseremoonia ajal ei teadnud viimased read ikka veel, mida nad tegema peavad.
Organisatsiooniline pool on aga ainult asja üks pool. Teine pool on see, et ühel väljakul koos tantsimine on meile kujunenud eneseks olemise vormiks. Mäletan, kuidas Mikk Mikiver pärast 1970. aasta tantsupidu Heino Aassalule ja teistele üldjuhtidele ütles: “Mehed, kas te ise ka aru saate, mida te teete: te annate ju avalikult teada, et olete eestlased!”
Olete nii üld- kui ka noorte tantsupidudel korduvalt üldjuhipuldis olnud. Missugune pidu neist kõige eredamini meelde on jäänud? Kas 2009. aasta “Meri”, mille pealavastaja Te olite?
Pidusid on olnud tõesti palju ja üht eredaimat on nende hulgast raske välja tuua. Mis “Meresse” puutub, siis selle kohta julgen öelda, et kui üldiselt on eestlast raske seesmiselt puudutada, siis seekord see vist õnnestus.
Mida siis teete, kui naiste tantsupidu untsu peaks minema? Raputate endale tuhka pähe?
Praeguses staadiumis ei saa see enam päris untsu minna. Eelproovid on näidanud, et repertuaar on hästi omandatud. Et prooviaega on kohapeal napilt ja repertuaar mahukas — igal rühmaliigil tuleb tantsida paari oma tantsu, nelja üldtantsu ja lõputantsu —, võib mingeid segadusi väljakul ette tulla, aga et midagi päris viltu võiks minna, seda ma ei usu. Tundub, et nüüdseks on ka kohalik kogukond ja selle juhid mõistnud, kui oluline ettevõtmine naiste tantsupidu selle paiga jaoks on.
Kas Jõgeva teeb naiste tantsupeoga meeste tantsupeo linnale Rakverele ära?
See pole eesmärgikski. Naiste ja meeste tantsupidu on lihtsalt kaks erinevat asja.
i
RIINA MÄGI
