Põltsamaa Uue Apteegi rajaja, omanik ja ka proviisor Ülle Rebasel kulub palju aega apteegi juhtimiseks ja majandamiseks. Koormust nõuab seegi, et kolleegid valisid tegusa naise Eesti Apteekrite Liidu juhatuse esinaiseks. Ülle Rebane peab seda valikut mõneti juhuseks, kuid tal on apteekide hetkeseiu ja tuleviku osas oma kindel ja veenev seisukoht. Tema sõnul peavad apteegid kuuluma tervishoiusüsteemi ja olema proviisorite juhtida.
Ilukirjanduse põhjal võib vist Eesti kuulsamateks apteekriteks pidada Indrek Hargla kuulsaks kirjutatud Tallinna raeapteekrit Melchior Wakenstedet ja Oskar Lutsu „Suves” tuntuks saanud apteekrit. Mida on nendest tegelastest õppida ja kas tänase Eesti tegelikkuses olete apteeker number üks teie?
„Nimetatud tegelastelt on õppida laiemat maailmanägemist ja teravat mõistust, kui seda muidugi üldse õppida saab. Nimetada mind apteekriks number üks on selge liialdus. Ma ei saa end pidada kuidagi paremaks teistest oma tööd südamega tegevatest proviisoritest.”
Kuivõrd võib öelda, et asjaolu, et Eesti Apteekrite Liidu esinaine tegutseb Põltsamaal, näitab see, et ka väiksematest keskustest võib farmaatsiavaldkonnas kõrgele positsioonile tõusta. Kui palju eneseteostust ja tõestust oli vaja, et Eesti Apteekrite Liitu juhtima saada?
„Juhtida Eesti Apteekrite Liitu ei ole minu eesmärk olnud. Pigem kulges tee sinna iseenesest või juhuste tõttu, nagu elus paljud asjad toimuvad. Eeldus oli muidugi pikaaegne oma apteegi pidamine. Kuulusin Apteekrite Liidu volikokku, kus tehti ettepanek asuda juhi kohale. Olin nõus.”
Millised on apteekrite võimalused kujundada ravimikaubandust? Kui hästi apteekrite häält üldse kuulda võetakse?
„Ravimikaubandust kujundada riigis üldisemalt – siin apteekritel sõnaõigust praktiliselt pole. Ravimite müügile lubamise otsustavad riiklikud asutused – ravimiamet ja haigekassa. Ravimiamet hindab ohutust ja haigekassa riigi rahalisi võimalusi. Haigekassa sõlmib ravimitootjatega ka hinnakokkuleppeid. Eelduseks muidugi, et tootja soovib väikesele eesti turule tulla.”
Ühes teie artiklis võis leida ka Eesti Rahvusringhäälingu kodulehelt meediakriitikat. Miks peate oma professionaalsest vaatevinklist vahel meedia suhtes kriitiline olema?
„Kahjuks on nii, et meedia on kallutatud. Ühed väljaanded ühele, teised teisele poole. Sõltuvalt, kelle huvid kellegi taga on. Kriitika oligi seotud sellega, et meedia peaks olema sõltumatu.”
Apteekrite Liidu kodulehelt võib lugeda mõnedest kohtulugudest. Millest on need tavaliselt tingitud?
„Kohtulood on tingitud seaduste erinevast tõlgendamisest. Kui näeme, et proviisoriapteekidele tehakse liiga, ei saa seda niisama pealt vaadata. Aga senini meil on läinud hästi. Üks oluline kohtuasi on hetkel pooleli.”
Kuidas üldse otsustakse, missugustest ravimifirmadest apteegid ravimeid ostavad?
„Proviisoritele kuuluvatel apteekidel on vaba voli tellida, kellelt soovivad. Seetõttu on neil ka mitmekesisem valik. Ketiapteekidel on ranged reeglid sortimendi osas ja ka hulgilao osas, kust tellida.”
Millises seisus on diskussioon selle üle, kes võib olla apteegi omanik?
„Praegu kestab üleminekuaeg proviisoriapteekide süsteemile. 2020. aasta aprillikuuks peab apteekides enamusosalus kuuluma proviisorile. Selline piirang kehtib näiteks Soomes, Saksamaal, Austrias. Soovime, et apteek oleks tervishoiusüsteemi osa. Praegu on tänu apteegikettide tegevusele apteekri amet kaldunud järjest rohkem müüja poole. Milleks siis õppida ülikoolis viis aastat, kui hiljem otsustusõigus ja vabadus puudub ning sind koolitatakse „müügimeheks“?
Eestis on apteeke väga palju, seetõttu läheb neil hakkamasaamine järjest raskemaks. Meil on täiesti kriitiline erialase tööjõu puudus. Kui Eestis on ühe apteegi kohta vähem kui 2700 elanikku, siis Euroopas enamasti 4500–6000 elanikku.
Riik on apteekide pidamise peensusteni reguleerinud, tööjõukulud on riigi keskmisest kõrgemad, ravimite hinnad on määratletud. Seetõttu pole tegemist vaba turu reeglitega ja enamikes riikides on apteekide pidamine ühel või teisel viisil piiratud.
Diskussioon ravimiseaduse muudatuse üle on pehmelt öeldes närviline. Õnneks ravimiamet ja sotsiaalministeerium toetavad ideed, et proviisor peab olema apteegi omanik.”
Mis andis teile mõtte Tartu Ülikooli farmaatsiat õppima minna? Kui populaarne toona farmaatsia õppimine kõrgkoolis oli?
„Farmaatsia ei olnud tollal, erinevalt praegusest, eriti populaarne. Õppima minnes oli mul oma tagamõte. Soovisin arsti erialale. Aga kuna tollal oli füüsika sisseastumiseksam ja see oli koolis kolm, ei julgenud konkureerida. Olin kuulnud, et on hiljem võimalik arsti erialale üle minna. Tegingi esimesel kursusel koos arstitudengitega nende arvestusi. Aga esimese küsimise peale öeldi dekanaadis ei, rohkem ei läinud küsima. Ja olen rahul, et nii läks.”
Ja kuidas tuli idee apteegi omanikuks saada, kas ettevõtlusgeen oli teil ka nii-öelda emapiimaga kaasa antud või tuli vastava valdkonna tarkusi ka omandada?
„Mingil määral on ilmselt ettevõtlikkus olemas. Aga tarkused tulid tasapisi, töö käigus. Mingitel ettevõtluskursustel ma küll ei osalenud. Peab tahtmist olema, siis saab hakkama. Raamatupidamisega pole küll tegelenud, selleks on ikka raamatupidaja.”
Hiljuti valmis Põltsamaa Uuel Apteegil kaasaegne hoone, kuivõrd on see külastatavuse aktiivsemaks muutnud?
„On muutnud küll. Külastajaid käib rohkem. Endalgi on toredam töötada, kui iga asja jaoks oma koht ja ruumi lahedamalt.”
Kuidas jaotate aega Põltsamaa Uue Apteegi juhtimise ja Eesti Apteekrite Liidu vedamise vahel? Kuivõrd jääb aega vahetult suhelda klientidega apteegis?
„Apteekrite Liidu juht olen teist ametiaega. Põhiliselt väsitab see vaimselt, aga ikkagi sedavõrd, et apteegileti taha jõuan harva. Sellest on mul kahju. Võin öelda, et liidu juhtimine on toimunud oma apteegi arvelt.”
Mille järgi otsustakse kui palju võtta apteegis müügile toidulisandeid, vitamiine, hügieenitarbeid jne?
„Ikka selle järgi, millele on nõudlus. Täidame ka konkreetsed soovid ja tellime, mida soovitakse. Palju määrab meediareklaam, kas tahame seda või mitte.”
Maapiirkonnas tunnevad inimesed üksteist tavaliselt paremini kui suuremates linnades. Küllap teavad apteekrid ka vahetult perearst ja teisi arste. Kuivõrd tuleb see kasuks igapäeva tööle?
„Jah, muidugi on hea tunda kohalikke arste. Usun, et meil on nendega head suhted. Ja neil meiega.”
Kas viibides mõnes välisriigis püüate ka apteeki külastada ja millised on muljed, kui sarnased või erinevad on üldse maailma apteegid?
„Olen ikka külastanud ja apteegid on üsna erinevad. Sageli ei saa sisse astudes arugi, et apteegiga tegemist. Müüakse kõike muud kaupa. Näiteks Kambodža apteegis müüdi muu hulgas ka õlut ja sigarette. Meiega sarnased on Soome apteegid.”
Mida soovitate inimestele, et nad uuel aastal oleksid tervemad kui tänavu?
„Eelkõige puhata ja palju liikuda. Tundub, et üle töötamisest, stressist ja paigal istumisest tuleb enamik tervisehädasid.”
Milliste eluviiside ja hobidega oma tervist hoiate?
„Talvel meeldib väga mägedes suusatada, suvel rattaga sõita. Kahjuks on liikumist vähem kui tahaksin. Oluline osa stressi maandamisel on sõprade seltskond, kellega koos palju aega veedame.”
Naljakad juhtumid apteekri töös
- Apteeki siseneb vanem mees ja küsib: „Kas teil kääre on? Mul on püksiaugust kopikad alla kukkunud,” ning lõikas säärele augu sisse ja ostis kopikate eest paratsetamooli.
- Vanem naine kurdab: „Mul paremas jalas on rõhk, aga vasakus pole. Eesnääre on mul ka haige, aga ma ütlesin arstile, et seda lõigata ei lase.”
- Naine küsib: „Kas teil suuremaid pintsette on? Mul sõbranna ütles, et nendega on hea ahjukartuleid võtta ja mõnuleda.”
- Vanem proua teeb endale apteegi sooduskaarti: „Mul ei ole e-posti lähedal, see on poja käes.”
- Mees: „Palun mulle Oletetriini või muud lihtsamat loodusravi!“
JAAN LUKAS
