Tänaseks on politsei teeneteristiga autasustatud Margus Kotter koos oma meeskonnaga tabanud sadu kuriteos kahtlustavaid alates pisisulidest kuni mõrvariteni välja.
Kuriteo avastamiseks tuleb põhjaliku tööd teha, rohkesti erinevaid olukordi analüüsida. Kurjategija kinnivõtmine ja käte raudu panek on tegelikult selle protsessi üks lihtsamaid episoode. Ühed kavalamad kurikaelad on taskuvargad.
Kuivõrd on Teile lapsepõlvest tuttavad mängud, kus ühed poisid olid ?kurjategijad ?, teised olenevalt ajastust miilitsad või politseinikud?
Minagi olen lapsena selliseid mänge mänginud, kusjuures tavaliselt olin miilits. Kord sain ?kurjategijad? kätte, kord õnnestus neil ära joosta Minu poisiaastatel olid tuletõrjuja, rongijuht ja miilits poiste jaoks austusväärsed elukutsed.
Tavaliselt on sellistes mängudes lastel käes mängurelvad. Kuidas politseitöötajana ja pereisana sellesse suhtute.
Mul on kaks poega ja tütar. Oleme oma kodus saanud hakkama nii, et on vaid üks mängupüstol. Ma ei poolda, et mänguasjadeks on relvad, sest ka mängurelvadega võib õnnetusi juhtuda. Ma ei too koju isegi oma teenistusrelva.
Mis olid need motiivid, mis kutsusid teid politseitööle: huvitava eneseteostuse otsing, viha kurjategijate vastu või midagi muud?
Ma teenisin Tapal nõukogude armees. Osa minu teenistuskaaslasi läks tööle politseisse, mida taasiseseisvuvas Eestis siis looma hakati. 1991. aasta sügisel alustasin Jõgeva Politseiprefektuuris tööd kordnik-autojuhina. Juhtisin villist, mis enne kuulus KGB kohalikele töötajatele. See auto jäi nendest maha.
Küllap olid kurjategijatel märksa paremad autod?
Meenutaksin siinkohal ühe kunagise FBI direktori ütlust – ehitage ükskõik kui suur müür kuritegevuse vastu, kurjategijad ehitavad ikka kõrgema redeli ja ronivad sellest üle.
Missuguseid kuritegusid Eesti taassünniaastatel Jõgevamaal kõige rohkem toime pandi?
Kõige rohkem sai tegeldud sissemurdmistega. Tundsime rõõmu, kui saime kätte vargapoisi ja vargapoisilt varastatud asjad, mille inimestele tagasi andsime. On ka meeles juhused, kus sai jälitatud kinnipidamiskohtadest põgenejaid.
Töö autojuht-kordnikuna andis kahtlemata hea kogemuse, kus aga omandasite politseitööks vajaliku hariduse?
1992 aastal asusin õppima kriminaalpolitsei kallaluga Nõmme politseikoolis, kus õpingud kestsid ühe aasta. Siis astusin Sisekaitseakadeemia Politseikolledzisse, mille lõpetasin 1997. aastal. Mul on seega politseitöö alane kõrgharidus. Politseikolledzis õpetati igapäevatööks vajalikke aineid nagu mitmesugused taktikad, haldusmenetlus, enesekaitsed, haldusmenetlused. Õppetöö käigus toodi väga palju näiteid ka praktilisest elust. Ma arvan, et praegu on Sisekaitseakadeemia Eestis ainus õppeasutus hea politseihariduse omandamiseks.
Küllap on kahju, et oma akadeemiliste politseialaste teadmistega ei tulnud Te teenima Jõgeva Politseiprefektuuri?
Kui lõpetasin kooli, oli juba siis selge, et edasine töö jätkub Tallinnas. Töötasin juba õpingute ajal Lasnamäel korterivarguste grupis. Mis seal salata, raha oli vaja ja jõudsin nii õppida kui ka tööl käia. Pealegi olin viimasel kursusel juba abiellunud ja poja isaks saanud ning nii kolisin ka Tallinna elama.
Kinnitate tavaarvamust, et sellised linnajaod nagu Lasnamäe ja Kopli on ühed kriminogeensemad mitte ainult Tallinnas vaid ka Eestis tervikuna?
Asi on selles, et kuritegevus levib linnaosas, kus elab palju inimesi. Lasnamäe on magalarajoon. Inimesed lähevad hommikul tööle, tulevad tagasi alles õhtul. Autod seisavad neil ümber maja. Selline olukord loob hea pinnase kuritegevuseks. Palgapäevadel tekkib rohkesti peretülid jne.
Mismoodi kulges Teie tee ametiredelil pealinna politseistruktuurides?
1998. aasta 1. aprillil sain Harju Politseiprefektuuris kriminaalpolitsei komissariks, siis hakkasin puutuma kokku ka tapmiste, röövimiste, narkokuritegudega. Seejärel hakkasin juhtima majanduskuritegude talitust. 2003. aasta sügisest, mil Harju Politseiprefektuur liideti Tallinna Politseiprefektuuriga, tehti mulle tehti ettepanek hakata juhtima Põhja Politseiprefektuuris Ida osakonda, mis hõlmab Lasnamäe ja Pirita linnaosa territooriumi. Olin ettepanekuga nõus.
Mitmel kurjategijal olete käed raudu pannud?
Iga õigusrikkuja tabamine lõpebki sellega, et käed pannakse rauda. Vahel on sellega kaasnenud rüselemine, mõnikord on olnud vaja jõudu kasutada. Paar korda on kabuurist väljas olnud ka relv, kuid õnneks pole mul kunagi olnud veel tarvis seda kasutada. Mul puudub inimese pihta sihtimise kogemus.
Kui hästi saab kurjategija alistuma sundida psühholoogilise jõuga?
Kriminaalpolitseis pole kunagi nii, et keegi teatab, et pätt on seal ja võta ta kinni. Politsei teeb põhjalikku luuret, eeltööd, kogub infot, uurib riskitaset. Kõige parem on kurjategijat kinni võtta ootamatult – kas vara hommikul või näiteks tööl. Kurjategija kinnipidamisest moodustabki 95 protsenti eeltöö, käte raudusse panek on aga kõigest 5 protsenti.
Politseitöö on täis ootamatusi. Mis on Teie igapäevatöös rutiinne?
Tööpäev algab kell kaheksa. Püüan alla pool tundi varem kohal. Vaatan läbi andmepangad, tutvun operatiivolukorraga. Seejärel toimub koosolek, kus arutame mitmeid olukordi. Kella viieks püüan ikka oma tööga valmis saada.
Kes teid kodus ootavad?
Abikaasa Kristiina õpib Tartu Ülikoolis avalikke suhteid. Meie lapsed on kolmandas klassis õpiv Kaspar, Karmen Maria ja Kristofer. Praegu elame üürikorteris ning ehitame endale kodu.
Kui aga midagi juhtub teie tööpiirkonnas õhtul või öösel?
Mitmeid asju saab ajada telefonide ja e-kirjade teel!
Mis tüüpi kuriteo avastamine on politseinikule kõige keerulisem ja vaevanõudvam?
Ühed kõige kavalamad ja raskemini tabatavamad kurjategijad on taskuvargad, kes ka omavahel hästi koostööd teevad.
Kuidas Teil ja Teie meeskonnal on korda läinud tapmiste avastamine?
Kui töötasin Harju Politseiprefektuuris, registreerisime 53 tapmist, millest avastasime48. Alati, kui panime kurjategija trellide taha, siis oli see terve talituse võit, me tegime kõike koos.
Mis on tapmiste sagedasemad põhjused?
Niiöelda maffiatapmisi, kus kuritegelike grupeeringute liikmed tapavad üksteist, on jäänud vähemaks. Kahjuks on päris palju olnud aga olmetülisid, näiteks olukordi, kus sõber tuleb külla, hakatakse koos viina võtma, minnakse tülli ja lüüakse sõber maha.
Olete sagedane esineja politseiainelistes tele- ja raadiosaadetes. Mida nendelt saadetelt ise ootaksite?
Viimastel aastatel on politseisaadetes hakatud sageli näitama tänaval viibivaid joodikuid, hulkureid, elu hammasrataste vahele jäänud inimesi. Klassikaline politseisaade eeldab aga väga suurt tööd ja on ühtlasi kulukas ettevõtmine. Vaja oleks saadet, mis sisaldaks kuriteo põhjuste ja tagajärgede süvaanalüüsi, saadet, kus võtaksid sõna nii politseitöötajad, prokurörid, kohtunikud. Sellisele tasemele jõudis TV3 saade “Kuritöö ja Karistus”.
Kas Eestis võiks toota ka oma politseiseriaali nagu omaaegsed haiglaseriaal Veri ja ajakirjanike elu kajastanud Waba Riik?
Selline seriaal, mis räägib narkopolitseinikest, võitlusest maffiaga, ongi ettevalmistamisel. Kuuldavasti algavad peagi filmivõtted. Üht peategelast kehastab kuuldavasti Marko Matvere.
Suvel näitab Eesti TV 1978. aastal valminud miilitsatööd kajastavat seriaali “Kolm Rubiini”. Kuidas tundub seriaal täna?
Seriaali on praegugi huvitav vaadata. Näitlejad, eriti peaosatäitja Rein Aren, on teinud hea töö.
Vestlesime teiega pärast Felix Adrati mälestusturniiri jalgpallis, kus olite kohtunikuks. Millise sõidukiga sünnilinna Jõgevale saabusite?
Tulin Jõgevale oma autoga. Põhja Politseiprefektuuris on autode kasutamine väga üksikasjaliselt reglementeeritud. Vastavaid reegleid rikkuda ei saa. Kui soovin kasutada riigiautot, siis maksan erisoodustusmaksu. Vahepeal kasutasin seda võimalust. Praegu teen erasõite isikliku autoga. Jõgevale, kus elavad mu vanemad, tulen aga alati meelsasti. Jõgeva on nii vaikne ja ilus koht, ja kui tahad puhata, ongi mõttekas siia tulla.
JAAN LUKAS
