Palamuse-Kaarepere tee ehitamiseks riigi raha eraldamisel mängis nimelt suurt rolli asjaolu, et Palamuse koguduse õpetaja Arnold Kerem ja Eesti Vabariigi teedeminister August Kerem olid lihased vennad. Kõnealuse teelõigu eakaaslane, tänavu veebruaris kaheksakümneseks saanud kauaaegne Palamuse kooliõpetaja Vaike Soodla meenutas, et kirikuõpetaja Kerem armastanud tihti Tartus teatris käia ja tänu uuele teele pääses ta mugavalt Kaarepere jaama Tartu rongi peale. Varem tulnud tal ja teistelgi hobusõiduki kasutajail mööda kitsamaid, käänulisemaid ja pikemaid teid Nava jaama sõita.
Ent mõistagi polnud uus tee kingitus ainult teedeministri vennale: see avardas kõigi selle kandi inimeste liikumisvõimalusi.
“Vanemate inimeste juttude järgi tean, et enne otsetee valmimist tuli jalakäijal Palamuselt Kaareperre minna läbi laane ja üle soo, nii et jalad kippusid märjaks saama ja pimedas võis äragi eksida,? ütles Kaarepere lähedalt pärit Vaike Soodla. “Meie kauaaegne kooliteenija Alice Nahk rääkis mulle, kuidas ta lapsena koos emaga varahommikul pimedas rongi peale minema hakkas ning kuidas nad õigelt teelt eksinuna mitu korda tiiruga ikka ja jälle meie maja juurde välja jõudsid. Kuulnud eemalt rongi mürinat, said nad aru, et enam pole mõtet ponnistada, ja läksid koju tagasi.?
Õnnestunud sotsiaalprojekt
Kasu hakkas tee selle kandi rahvale tegelikult tooma juba enne valmimist. Nimelt said kohalikud mehed tee-ehitusel tööd.
“Tollased riigijuhid olid targad mehed: nad ei andnud inimestele kala, vaid õnge,? ütles Vaike Soodla. “See tähendab, et vaestele inimestele ei jagatud sotsiaalabi, vaid püüti anda võimalus end ise ära toita. Kunagi Kaarepere mõisale kuulunud Laanevälja ja Kubuvälja külla jagati näiteks mõnehektarisi talukohti. Palke majaehituseks saadi metsast tasuta, lisaks sellele oli võimalik pangast 50 aastaks 1,2-protsendilist laenu saada. Kui talupidamine andis lauale hädapärase leiva ja kartuli, siis teetöödel teenitud raha aitas värsked talunikud päris kenasti jalule.?
Nii kujunes tee-ehitus üksiti kordaläinud sotsiaalprojektiks. Üks Vaike vendadest ? nad olid temast kõvasti vanemad ? käis juba 16-aastase poisikesena koos sõpradega uue tee jaoks sihti sisse lõikamas. Tee-ehitusel lõid kaasa ka isa ja teine vend.
“Meie külast käisid teed ehitamas viie pere, Kubuvälja külast seitsme pere mehed. Kaareperest käidi samuti,? meenutas Vaike Soodla.
Selliseid masinaid, nagu praegu Tabivere ja Tartu vahel müttamas näeb, kaheksa aastakümne tagustel tee-ehitajatel mõistagi kasutada polnud. Kogu töö tehti ära käsitsi. Vooreharjad kaevati läbi kangide ja labidatega, pinnas veeti rööbastel liikuvate vagonettidega orgu teetammiks.
Vaike Soodla esimene isiklik teega seotud mälestus pärineb ajast, mil ta oli umbes viiene.
“Meie talus peatusid mehed, kes paigaldasid teetammi kõrgematesse kohtadesse ääreposte,? meenutas Vaike. “Kui mehed õhtul näljastena koju tulid, lubasid nad minu kallist kiisust endale prae teha. Võtsin nende juttu tõena ja pugesin koos kiisuga voodi alla peitu.?
Läheb hinge
Usun, et igaüks, kes kordki Palamuse-Kaarepere teed mööda sõitnud või, veel parem, jalgsi käinud, on minuga nõus: see tee läheb hinge. Tõsi, talvel võib see järskude tõusude ja langustega ning kitsa- ja libedavõitu tee sohvri vandumagi võtta. Ja 1990. aastate bensiinikriisi ajal, mil rong oli vaat et ainus usaldusväärne transpordivahend, said paljud palamuslased seda teed mööda kõmpida kaugelt rohkem, kui see neile meeldinud oleks. Üldiselt selle kandi rahvas aga armastab seda hunnituid Vooremaa vaateid nautida võimaldavat teed. Mõni ime siis, et Palamuse rahvas möödunud laupäeval tee 80. aastapäeva tähistas. Kuidas, näete juuresolevatelt piltidelt.
RIINA MÄGI
