Samu pühi on aga nimetatud ka kiigepühadeks, sest üks meelelahutus sellel ajal oli kiikumine.
Vanasti tehti Lõuna- ja Lääne-Eestis kevadpühadeks suured külakiiged korda. Selle püha hommikul mindi esimest korda sellel aastal ka kiigeplatsile. Lõuna-Eestis, kus kevad tavaliselt varasem, algaski sellest ajast noorte kiige all käimine. Mujal hakkas kiikumise ja kiigepidude hooaeg suvistepühade ajal.
Oli üldine komme, et lihavõtte- ehk kiigepühal pidid nii noored kui vanad kiikuma, siis oli tervis kogu järgneva suve hea. Mõnel pool usuti ka, et kiikumine toob viljaõnne ja üldse kõike head kogu perele.
Setumaal oli kombeks, et tüdrukud läksid lihavõttepühade hommikul kiigele jooksuga. Kes kõige enne kohale jõudis, sai kõige enne mehele.
Kui pühade ajal veel külm ja lumine oli, kinnitati kiik rehealusesse ja kiiguti seal, sest see komme oli väga oluline. Kirik seostas kiikumisekombe sooviga Jeesuse ülestõusmise auks päikest matkida. Selle üle on vaieldud ja rahvaluuleteadlased peavad kiikumist pigem paganlikuks kombeks. Ometi on rahva hulgas levinud ka tõekspidamine, et päike rõõmustab Kristuse ülestõusmise üle, tõuseb ülestõusmispüha hommikul eriti kaunilt. Veel 1960. aastatel õhutasid Lõuna-Eesti vanaemad lapsi munapühade hommikul kiikuma, soovitades samal ajal vaadata, kuidas päike nendega kaasa kiigub, sest päike on rõõmus. See viitab ilmsele seosele ka piiblilooga.
KAIE NÕLVAK
