Lähemad kokkupuuted Laiuse mustlastega on olnud akadeemik Paul Aristel, kes on koostanud mustlastele õpikuid ja valdas täielikult nende keelt. Akadeemik Paul Ariste sulest on ilmunud rida teoseid, kus antakse ülevaade mustlaste paiknemisest ja tegevusest, kultuurist ning keelest tervikuna. Esmakordselt on Eestis mustlasi mainitud Tallinnas a. 1533. Mustlasi mainitakse ka varsti pärast Põhjasõda. Laiuse mustlaste erirühmitus tekkis 1841. a. Tol aastal anti välja käskkiri, et kõik eestlaste aladel liikuvad mustlased koondatagu Laiuse riigimõisa alla. Laiuse mustlastel oli oma ühiskondlik organisatsioon. Nende ja valla vahendajaks oli kohtumees. Vallast anti mustlastele pass kuni üheks aastaks. Sellele oli märgitud, kus ta kavatses oma perega rännata. Enne passi saamist pidi mustlane vallale maksma pearaha. Kui mustlane ei tulnud valda tagasi märgitud ajaks ega maksnud pearaha, hakkas kohtumees seda temalt nõudma. Kui raha maksmata, oli kohtumehel õigus hobune vankri eest lahti rakendada ja valda pandiks tuua. Kellel polnud hobust, selle võis kohtumees tapikorras valda tööle tuua. Kohtumees lahendas ka mustlaste omavahelised tülid ja vargusjuhtumid. Laiuse mustlased rändasid kõikjal, kus kõneldi eesti keelt. 1910. a. andmetel oli Laiuse hingekirjas 270 mustlast 65 perekonnast. Nende peamine peatuspaik oli Raaduvere külas. Tegelikult olid nad poolpaiksed. Mitmed neist olid ajuti taludes või mujal tööl ja segunesid ka eestlastega. Laiuse mustlaste järglased on näiteks Ado Grenzstein ja tema kunstnikust vend Tõnis, seda verd on mõneski meie kirjanikus ja teadlases.
Entsüklopeedia andmetel on mustlasi olnud kõige arvukamalt Kagu-Euroopas, Ees-Aasias ja Põhja-Aafrikas. Mustlased siirdusid Põhja-Indiast Ees-Aasiasse ja Bütsantsi aladele 9. ja 10. sajandil, alates 15. sajandist valgusid nad üle kogu Euroopa. Mustlaste põlised elatusalad olid meestel käsitöö (eriti sepa- ja katelsepatöö) ja hobustega kauplemine, naistel kerjamine, ennustamine, musitseerimine ja tants. Tänapäeval on mitme maa töötavad ja haritud mustlased lülitunud riigi majandus- ja kultuuriellu. Mustlaste elupaigad on Euroopas olnud Bulgaarias, T?ehhoslovakkias, Rumeenias, Jugoslaavias, Ungaris, Hispaanias. Paljudel Euroopa maadel on mustlasi taga kiusatud, viimati II maailmasõja ajal Saksamaal ja selle okupeeritud aladel. 1941-1944 hukkusid peaaegu kõik Eesti mustlased (ENE nr. 5 lk. 257). Häving tabas siis ka Laiuse mustlasi. Soome teadlane A. Thesleff on tulnud järeldusele, et Soome mustlaste ja Laiuse mustlaste murdes on palju ühist. Erilise omapära andsid Laiuse murdele rootsi laensõnad. Põhjasõja ajal, kui Rootsi kuningas Karl XII viibis Laiusel, olevat ta armastanud kuulata mustlaste muusikat ja laule, eriti talupoegade pulmade ajal.
Allakirjutanul meenuvad akadeemik Paul Ariste poolt jutustatud lood. Kui Paul Ariste uuris Hiiumaa keelemurdeid, sattus ta kord Käina kiriku juures mustlasnaise Lonniga juttu ajama. Lonni mees Jurka kuulanud vestlust pealt, siis jooksnud kirikusse ja hüüdnud kirikus olevatele inimestele: “Armas rahvas, tulge imet vaatama, ma leidsin valge mustlase!” Rahvas kogunenud Paul Ariste ümber ja temalt küsitud, kui kaua tal mustlaskeele omandamine aega võttis. Ariste vastanud, et mõni kuu ikka kulus.
EINO VESKIS,
Eesti Kodu-uurimise Seltsi liige
