Paljudel koolinoortel, eriti teismelistel, on pika suvevaheaja sisuka veetmisega probleeme.
14-aastasel Tabivere noormehel Artur Aunapil seda muret küll polnud, et tal kolme suvekuu jooksul igav oleks hakanud. Tänavu juhtus koguni nii, et pereliikmed teda imeharva kodus nägid.
Sinu aktiivsus mitmel alal on muidugi teada, kaasa arvatud see, et juba mudilasena koos vanaemaga täiskasvanute rahvamuusikaorkestris mängima hakkasid. Aga mis siis sel suvel juhtus, kuidas neid käike ja sõite nii palju kogunes?
Peapõhjus, miks sel suvel nii palju tegemist, on selles, et mängisin esimest talve Jõgeva muusikakooli rahvamuusikaansamblis, mida juhendab Eha Niglas. Tema mu sinna kontrabassi mängima kutsuski. Ja kui Tempora Mores jaanipäevaks Leetu Jonavasse festivalile sõitis ja neil kontrabassimängija tulla ei saanud, soovitas Eha mind. Nii veetsin jaanipäeva Leedus, festivalil “Kolm rattakest”. Enne seda osalesin Põltsamaal maakonna laulu- ja tantsupeol muusikakooli ansambli koosseisus, mis oli minu jaoks ka midagi uut, sest tavaliselt olen olnud ainult Tabivere kapellis.
Mida Leedus nägid-kuulsid?
Kohapeal olime kolm päeva, esinemisest vabal ajal tutvustati meile Jonava linna, ümbruskonna kirikuid. Saime käia ka Kaunases huvireisil. Omaette elamus oli osalemine kohalikul jaanitulel. Peopaik oli väga omapärane — lava oli sügavas katlataolises orus, kusjuures kõrgemal, justkui mäe otsas oli järv!
Pidu oli tore, peamiselt rahvamuusika ja rahvalike lauludega nagu meilgi. Aga silma-kõrva jäi, et leedulastel on rahvapilliorkestris oluline trumm, mida meil tavaliselt polegi.
24. juunil jõudsin tagasi ja sain kohe tervelt viis päeva kodus olla.
Kuhu siis suundusid?
30. juunist kuni 4. juulini toimus Soomes Ikaalistes rahvusvaheline akordionifestival “Sata-Häme-Soi”, kus osales Eesti, Läti ja Leedu akordionistide koondorkester Tremolo Baltic. Sinna soovitas mind ja Rauno Koortsi Endel Jukk, kes on Tabivere muusikakoolis meie akordioniõpetaja.
Kuidas te Raunoga selleks esinemiseks valmistusite, kas tuli kusagil kaugemal proovis käia?
Õnneks mitte, orkestri juhataja Valdo Värk käis korra meie koolis ja koos temaga õppisime kolm pala selgeks, kogu repertuaari meilt ei nõutudki. 29. juuniks sõitsid pillimehed kokku Abja-Paluojale. Sealses rahvamajas toimusid koondproovid, gümnaasiumi õpilaskodus ööbisime. Hommikul istusime bussi ja läks lahti sõit Tallinna sadamasse.
Millised on festivalimuljed?
See oli ikka kõrgel tasemel muusikasündmus, kus oli ka maailmakuulsusi. Väga palju sai teisi kuulata ja ise esineda. Toimus ka solistide võistumängimine, millel küll meie orkestri pillimehed ei osalenud. Akordioniorkestritel ja -ansamblitel on enamasti koosseisus ka mõni saatepill, mis loole värvi ja hoogu lisab.
Meie Tremolol oli basskitarr ja trumm, see mõjus tõesti hästi.
Kas soome keelt ka vaja läks?
Eriti mitte, rohkem tarvitasime pillikeeli. Aga eks need tänamised-tervitamsed jää ikka meelde ja külge, kui võõrast keelt ümberringi pidevalt kuuled.
Kui Soomest koju said, kas puhkasid ennast välja?
No mitte eriti, oma muusikakooli traditsiooniline suvelaager tuli ju kohe 5. juulil peale.
Kas see on väärt ettevõtmine?
Kohe kindlasti! Olime Peipsi ääres, Kallaste lähedal Pusi külas. Meie laager on selline lahe alati. Korraldame igasuguseid mänge ja võistlusi. Eriti vahva on playback. Kes tahab, mängib õhtuti oma lõbuks pilli. Meile Raunoga istuvad ikka akordionil sellised rahvalikud lood.
Ilm oli vees käimiseks sobiv, ja Liia (muusikakooli juhataja Liia Koorts – toim.) tegi hästi süüa.
Olid juba nii palju reisinud ja oli teada, et jälle sõidud-esinemised ees. Kas ei tekkinud mõtet, et äkki sellel aastal oma kooli laagrisse ei lähe?
Loobuda poleks küll raatsinud, see on meil alati nii vahva ja oodatud! Kui õigesti mäletan, oli see mul juba kuues muusikakooli laager. Koju tulime 7. juulil ja 11. juulil oli juba maakonna memme-taadi suvepidu.
Sa ju nõnda noor selle peo jaoks!?
No seda küll, aga Tabivere kapellis olen ma koolieelikust saati kaasa teinud, kuidas ma ei lähe. Pealegi oli mul ka meie rahvamaja harrastusteatri näidendis osa. Sel aastal peeti ju igasuvist memme-taadi pidu Palamusel ja seal korraldati samal ajal ka Lutsu päev. Ja et harrastusteatril oli sel aastal just kavas O. Lutsu “Pärijad”, siis mängiti seda ka. Mina mängin saunarahva poega, kes selle paljude himustatud päranduseraha endale koolirahaks saab.
Aga Palamusel oli huvitav, eriti tänu Lutsu päevale. Proovide ja kontserdi vahel ei hakanud igav, nagu mõnikord sellistel pikkadel päevadel juhtub. Kogu aeg oli midagi teha ja vaadata.
Järgmisel hommikul tuli aga jälle pikemale sõidule minna, sest Tallinnas peeti Baltica folkloorifestivali. Esinesime Jõgeva muusikakooli ansamblitega “Nöpsid” ja “Tuustarid” Vabaduse platsil. Mõlemad ansamblid pidid õpetama publikule selgeks ka ühe tantsu.
Õhtul käisime Estonias Baltica kontserdil. Vaatamata meeletule kuumusele oli mõnus päev.
Käisid vist Viljandi folgil ka, millised on muljed?
Olime Eha Niglase ansambliga seal ainult ühe päeva, 22. juuli. Sama päeva õhtul esinesime Rohelisel laval. Meil oli ainult ühe päeva esinejapass, järgmiste päevade eest oleksime ise maksma pidanud.
Esineda oli muidugi tore sellises kohas. Eriti meeldis mulle mängimine Tantsulaval, kus rahvale tantse õpetati. Seal mängisid saateks kõik, kes tahtsid, spontaanselt moodustus orkester. Nii oli võimalik olla laval koos Olavi Kõrre ja teistegi tuntud pillimeestega. Aga kuulata meeldis mulle kõige rohkem ansamblit Vägilased.
Juulikuu hakkas siis juba läbi saama, kas tuli kodusem aeg?
Tegelikult ei tulnud. 26. –30. juulini olin 4H suvepäevadel Pärnumaal Jõulumäel. Tabivere koolist oli seal veel Erik Kesa. Ja ega ma seal ka ilma laulu ja komejandita saanud. Ühes õhtuprogrammis jagati laagrilised kolme rühma ja anti ülesanne kanda ette muinasjutt Punamütsikesest, kusjuures iga rühm pidi seda tegema eri zhanris. Meile sattus operett! Juhendajad olid loo pisut pea peale ka pööranud, nii et vanaema armus hunti ja jahimees, keda meie rühmas mina tegin, armus Punamütsikesse. Lõpp oli muidugi õnnelik, kõik jäid ellu.
Kui laagris oli vaja piirkonniti esineda, tegin mina vanameest. Komplekt, kuhu kuuluvad hiigelkõrvad, barett ja prillid, on mul laagrites alati igaks juhuks kaasas, et kui ootamatult esineda tuleb, on lihtsam.
Eriku kostümeerisime miniseeliku ja retuusidega preiliks. Kombineerisime estraadikava, kus kasutasin Juku-anekdoote. Pala tüdrukud tantsisid ja kokku tuli meie piirkonnal täitsa kobe etteaste.
Nüüd on augustikuu käest libisemas ja kooliminek ukse ees. Kas veel kuhugi sõitma pead?
20. augustil algab Märjamaal vabariiklik külateatrite festival, Tabivere Harrastusteatri ja “Pärijatega” tuleb sinna minna.
Kas veidi kahetsed ka, et nii “laialt” ette võtsid ja ühestki sõidust ära ei öelnud?
Kindlasti ei kahetse. Ma ei olnud siiani riigipiiri taha üldse pääsenud. Aga see aasta oli tõeline reisimise eri!
Kevadisel koolivaheajal käisin venna ja õega Inglismaal sugulastel külas ja sellega avasin justkui hooaja. Nüüd käisin Soomes ja Leedus… Lisaks reisiaastale oli ka tõeline muusikasuvi.
Lähed alles kaheksandasse klassi ja elukutsevalik pole lausa ukse ees. Aga Sinu puhul on vist enam-vähem kindel, et tulevane töö on kultuuriga seotud?
Nii see tõepoolest on. Õppeasutustest olen mõelnud peamiselt Viljandi Kultuuriakadeemiale, aga eks elu näitab, mille kasuks otsustan ja kuhu sisse pääsen, kui kord gümnaasium lõpetatud.
i
KAIE NÕLVAK
