Euroopa Komisjoni poolt väljakäidud kliimakava eesmärgid aastaks 2020 mõjutavad meil kõige rohkem elektritootmist. Kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamine viiendiku võrra sunnib heitainete kvooti ostma EL turult. Juba tänavu peab Eesti Energia kuni 500 miljoni krooni eest heitainete kvooti ostma, et toota käesoleval aastal elektrit, näiteks jaanuaris osteti kvooti 35 miljoni krooni eest.
Odav põlevkivist toodetud elekter tuleb lähiaastatel unustada. Põlevkivivarud lubavad meil mõistliku kasutamise korral toota elektrit veel 20-40 aastat, see on piisav aeg selleks, et võtta kasutusele elektrienergia teised tootmisvõimalused. Põlevkivienergia on andud meile poliitilise sõltumatuse, oleme sellega harjunud ja seepärast tuleks elektrienergia tootmist põlevkivist jätkata, kuid ainult sellest pikemas plaanis kahjuks ei piisa.
Kasvuhoonegaaside emissiooni vastu saab ainult tuumaenergeetika arendamisega, see on tuule, vee ja päikese kõrval ainuke heitainetevaba energiaallikas. Tuumaenergia on ka kõige odavam, seejärel gaas, kivisüsi, turvas, puit, tuul. Kõige kallim on elekter, mida toodavad avamerre paigutatud tuulegeneraatorid.
Tuumaenergia maailmas
Täna on maailmas kommertskasutuses kokku 443 tuumareaktorit, mis töötavad 31 riigis. Need jaamad toodavad 15 protsenti kogu maailma elektrist. Euroopas saadakse tuumajaamadest kolmandik tarbitavast elektrist, millega ollakse tuumaenergia kasutuselt maailmas esikohal.
Tuumaenergia on Euroopas väga arenenud tööstusharu, mille tehnoloogiline baas ja oskusteave hõlmab kogu tootmisahelat alates kütuse ettevalmistamisest kuni jäätmete käitluseni. Euroopa Liidus on otsustanud uusi tuumajaamu ehitada Soome ja Prantsusmaa.
Holland, Poola, Rootsi, Tshehhi. Leedu ja Slovakkia on taasavanud arutelu oma tuumaenergiapoliitika üle, mis võib viia praeguste tuumajaamade kasutuse pikendamiseni või uute jaamade ehitamiseni. Suurbritannia valitsus otsustas hiljuti kuni kümne uue tuumajaama ehitamise aastaks 2020. Saksamaa, Hispaania ja Belgia jätkavad hetkel oma tuumajaamade tegevuse lõpetamise poliitikat.
Energiajulgeoleku kindlustamine
Balti riikide energiamaastikul on alanud suured muudatused. Lätis ja Leedus on elektriturg avatud ning tarbijad võivad energiatarnijaid vabalt valida. Eestis seisab selline olukord õige pea ukse ees.
Kuid uusi energiapakkujaid pole sellele vaatamata turule lisandunud. Vastupidi, olemasolevate tootjate võimalused elektrivarustust tagada vähenevad juba lähiaastatel drastiliselt. Järgmise aasta lõpuks tuleb sulgeda väga suure osa Leedu elektrist tootev Ignalina tuumajaam.
<p class=”MsoNormal” style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt; TEXT-ALIGN: justify”>Meie vanadele põlevkivikateldele rakenduvate keskkonnapiirangute tõttu langeb kasutusest välja ka suurem osa tänasest võimsusest. Läti elektrivarustus on juba pikemat aega kolmandiku ulatuses impordil püsinud. Estlink merekaabli kaudu on meil olemas ühendus Põhjamaade elektrisüsteemiga, kuid olemasoleva ühenduse võimsus on napp, et katta Eesti, veel vähem Balti riikide vajadusi. Samuti pole Soomel üleliigset elektrit, mida eksportida.Soome kogemus
Pärast 1970. aastate naftakriise võttis Soome selga suuna energiasõltumatuse suurendamiseks. Külma kliima, hajaasustuse ja energiamahuka tööstuse tõttu oli Soome energiatarve elaniku kohta üks suurimaid maailmas. Uue strateegia kohaselt keskenduti kohalike ressursside, nagu turvas ja puit, suuremale kasutusele, kuid nendega suudeti katta siiski vaid kolmandik energiatarbest. Vaja oli suuremahulist lahendust ning selleks valiti tuumaenergia.
Argumendid, miks tuumajamade kasuks otsustati, olid kolmekümne aasta eest sarnased nendega, mille põhjal Soome parlament 2002. aastal viienda reaktori käikuandmiseks loa andis ning mille alusel täna kuuenda reaktori ehituseks luba taotletakse. Uus tuumajaam suurendab varustuskindlust ja vähendab sõltuvust importelektrist Tarbijale tähendab tuumajaam kõrge tarnekindlusega ning suhteliselt madala ja stabiilsema hinnaga elektrit.
Eesti võimalus
Meie olukord on mõneski mõttes sarnane 30 aasta taguse ajaga Soomes. Tuleb arvestada tänast reaalsust ja üritada näha kaugemasse tulevikku, et teha pikaajaliselt õiged valikud.
Tuumaenergia kui praktiliselt emissioonivaba energialiik on tõsiseltvõetav alternatiiv meie heitainetemahuka elektritootmise kaasajastamisel. Püüdlused lüüa kaasa Leedu ja Soome tuumaprojektides on head ja õiged, kuid kuna sealne õnnestumine pole kindel, siis oma tuumajaama need ei asenda.
Teiste riikide kogemus näitab, et esimese tuumajaama ehitamine koos vajalike ettevalmistustega seaduste, institutsioonide ja personali osas võtab vähemalt 15 aastat. See aeg võib tunduda kaugena, kuid energeetikavallas, kus põhimõttelised uuendused võtavad aastakümneid, on tegu ülehomse päevaga. Seetõttu on viimane aeg alustada.
Enne, kui tuumajaama rajamise osas lõpliku otsuse saab langetada, tuleb teha väga palju tööd. Tegemist oleks Eesti jaoks läbi aegade suurima ja tähtsaima tööstusprojektiga, mis tõstaks uuele tasemele riigi administratiivse suutlikkuse, rahvusvahelise koostöövõime, insenertehnilised oskused ja ettevõtjate võimekuse.
Esimese sammuna peaks Riigikogu võtma vastu põhimõttelise seisukoha tuumaenergeetika osas. Nii seome olulise teema päevapoliitikast lahti, võimaldame spetsialistidel teha professionaalset tööd ning toetame tõsist ja vajalikku avalikku diskussiooni.
Hiljuti valitsuse poolt algatatud energiamajanduse arengukava koostamine aastani 2020 on sobiv koht vastavate ettepanekute tegemiseks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile, et valitsus saaks käesoleva aasta novembriks selle heaks kiita ning esitada Riigikogule arutamiseks hea arengukava.
ARRI ÕUNAPUU,
Riigikogu liige, Reformierakond
