Kui meie maja (Rohu tn 2) trepikodade ette paigaldati turvauksed, siis tundsime kergendust, et nüüd saame lõpuks rahu, kuid võta näpust ? mida pole, seda pole. Kuna meie peres on lapsinvaliid ja tal on ka liikumispuue, saime temale ITAKi kaudu abivahendiks Saksamaal käsitööna tehtud väga kalli kolmerattalise jalgratta. See avardas pojal liikumisvõimalusi, oli hea treeninguvahend ning lapsele meelepärane ja vajalik asi. Hoidsime seda kolmerattalist trepikojas ja igaks juhuks oli meil ratas ka lukus, kuigi ka välisuksest ei saa võõras ilma trepikoja elanike loata sisse. Ometi meeldis kellelegi selle ratta küljes mingi osa ja ta näppas selle. Koputan võtja südametunnistusele: ole hea, anna uksekella ja anna see rattaosa tagasi. Ma andestan Sulle selle tehtud vea. Ära kunagi näppa, seda enam invaliidi tagant. Ka tema on inimene ja keegi ei või ette teada, kes võib selliseks jääda. Mine tea, äkki võib seesama ratas teenida tulevikus Sindki.
Timmo ema Jõgevalt
