Usin allkirjade andmine väljendas inimeste tungivat soovi turvalise ülepääsu järele ja andis ülivõimsa signaali, mis pani isegi paljukogenud pealinna mehed kukalt sügama. Allkirjade kogumist kajastati laialdaselt nii kohalikus kui ka vabariiklikus meedias ning tollane majandusminister Andrus Ansip esitas Äripäevas Jõgeva näite, kuidas linnakodanikud aktiivselt sekkusid valulisse protsessi. Niimoodi koostööna õnnestus üritus igati. Riigi rahakoti suu avanes ning projekteerimiseks eraldati 300 000 krooni.
Avaliku konkursi tulemusena valiti projekteerijaks OÜ EstKONSULT, kes pakkus projekteerimistöö maksumuseks 401 000 krooni. Allkirjastasin lepingu ja töö võis alata.
Huvi ülekäigu vastu puudub
Vahepeal muutus aga poliitiline olukord, mille tulemusena toimus linnavõimu vahetus ja huvi ülekäigu vastu soikus. Linna asusid juhtima inimesed, kes ei ela kohapeal ega tunneta ka siinseid valuprobleeme. Tellijapoolne huvipuudus ei soodustanud koostööd projekteerijaga. On kuulda olnud isegi, et nagu staadioni puhulgi, sooviti siingi lepingut katkestada.
Kas tegemist on poliitilise käiguga või suutmatusega probleemi lahendada? Eks seda näitab aeg.
Kas ei tule selline stsenaarium juba tuttav ette? Staadioni ehituse ümber on sarnast käitumist nähtud. Kritiseerijad polnud võtnud vaevaks osaleda ei nõupidamistel ega isegi projekti läbi lugenud. Arvan, et need puudused on säilinud tänaseni, sest püüdsin osaleda ka ajalehes reklaamitud staadioni ehituse nõupidamisel. Seda aga lihtsalt ei toimunud. Tegu pidavat olema mõtte mõõt. Kui aga mõtteid pole, siis pole ka tegu.
Spordirajatise puhul olid aga põhilised ettevalmistustööd tehtud ning riigipoolne rahastaminegi 10 miljoni krooni ulatuses kokku lepitud. Välja raalitud oli ka võimalus saada linnale europrojekti toel lisaks mitme miljoni krooni ulatuses spordiinventari.
Kui praegune linnavõim need võimalused kasutamata jätab ning täiendavaid rahalisi ressursse ei suuda hankida, siis on küll tegemist valitsemissuutmatu linnavõimuga ning tema koht ei ole olla tüüri juures. Kummaline küll, kuid poliitikute saamatuse maksab oma nahaga alati kinni rahvas, mitte aga poliitikud ise.
Kogu töö 30. septembriks
Kuidas toimub aga turvalise raudteeülepääsu rahastamine? Hea tahtmise juures ei takista miski objekti valmimist juba järgmisel aastal. Praegu veel on aega, kuid kell tiksub halastamatult. Tiksub linna kahjuks. Praegu võimu juures olijatel oleks hea võimalus näidata ennast positiivselt mõtlevate ja tegusate inimestena ning valmistada ette projekt ja ehituse rahastamisskeem järgmiseks aastaks. Selleks peab aga maha suruma oma Suure Ego. Ja tööd tuleb teha. Ikka hoole ja armastusega. Ja kodulinna peab armastama rohkem kui iseenda Suurt Ego.
Eelkõige peab aga ikkagi olema rahva poolt heaks kiidetud projektlahendus. Projekti avalik arutelu oleks pidanud graafiku kohaselt olema 8. augustil ja põhiprojekti üleandmine linnavalitsusele 15. augustil. Kogu töö üleandmine peab toimuma 30. septembril 2005.
Tahaks teada linnavõimu ametlikku seisukohta kahetasandilise raudtee ülekäigu osas. Mis on tänaseks tehtud ja mis veel kavas?
Uus võimukoalitsioon on lubanud suuremat avalikustamist ja rahvaga nõu pidamist. Ei tea, kas olen mina pimedusega löödud, kuid peale enese eksponeerimise ja endise valitsuse sarjamise ei ole ma küll midagi muud kuulnud ega näinud. Ei ole isegi siiani aru saanud, kas linna täitevvõimu juhib linnapea või linnavolikogu esimees. Kuidagi segane näib see linna valitsemine eemalt vaadates.
Ju saadakse aru, et tegemist on ?Ajutise Valitsusega? ja istutakse lihtsalt oma aeg ära. Tavalist linnakodanikku ei huvita üldjuhul, kes on võimul. Teda huvitab, kas linn areneb ja kas esiplaanil on linnakodaniku huvid või võimulolijate mängud. Lihtne tõde, mida vahel on aga raske mõista.
Linnarahvas ootab probleemidele reaalset lahendust, mitte aga ümmargust juttu ja poliitpropagandat.
Loodan, et peatselt toimuvad valimised näitavad rahva tahet ja lõpetavad senise ebamäärasuse linna juhtimisel.
VIKTOR SVJATÕSEV,
linnakodanik aastast 1956, linnavolikogu liige
