Kui tavakoolis on matemaatika, keele- ajaloo- jne tunnid, siis Elistvere looduskoolis on linnu-, looma-, putuka-, seene-, mulla- ja metsatunnid. Kui Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv möödunud teisipäeval Pala Põhikooli õpilastega loomi vaatama minema asutas, laskis ta kõigepealt käed tõsta neil, kes loomapargis varem käinud pole. Käetõstjaid oli vaid paar. Ent ka neile, kes Elistveres teist või kolmandat korda, oli Asta Sarvel palju huvitavat rääkida: loomapargis juhtub ju kogu aeg midagi.
“Alustada tuleb sellest, et Elistvere loomapark on eelkõige loomade turvakodu,” ütles Asta Sarv. “See tähendab, et me ei torma püünistega mööda metsi ringi, et loomaparki uusi asukaid saada, vaid siin on inimeste poolt hädaolukorrast päästetud loomad, kelle me siin terveks oleme ravinud või suureks kasvatanud ning keda me pole loodusesse tagasi lasta saanud, kuna inimeste käest süüa saama harjunutena ei tuleks nad endale vabaduses toidu hankimisega enam toime.”
Kaelkirjakpõdrad
Küllap meeldiks tavakooli bioloogiaõpetajalegi, kui õpilastel tema tunni ajal “elavad õppevahendid” suisa silme all jalutaksid. Elistvere looduskoolis just nii ongi, sestap on seal paljusid asju palju lihtsam lastele selgeks teha.
Põtrade kohta rääkis Asta Sarv näiteks ära ka selle “häbiväärse” loo, kuidas nad metsa hävitavad. Täiskasvanud põder pistvat näiteks päevas nahka oma 40 kilo puukoort ja -võrseid. Kusjuures kooritud on puud tavaliselt selliseni kõrguseni, nagu poleks pahateoga hakkama saanud mitte põder, vaid kaelkirjak. “Saladus” on selles, et põder võtab puukoore otsast mokkadega kinni ja tõmbab siis järsult peaga, nii et kooreriba piki puutüve pikalt lahti jookseb.
“Põdra aplusest kõneleb üks meie loomapargi põdra Pokuga juhtunud lugu,” ütles Asta Sarv. “Ükskord, kui tormis murdunud puud põdraaia peale langes ja Poku aiast välja pääses, tuli ta tagasi suisa taarudes. Mõtlesime, et loom on ?okis või jalgu vigastanud, aga hiljem selgus, et oli vist kere lihtsalt liiga täis puukinud.”
Metsalised
Selliseid põnevaid, õpetlikke või lihtsalt lõbusaid lugusid kuulsid Pala kooli õpilased terve koolitunni jooksul. Õieti olid need küll Pala kooli metsalised ehk loodusringi liikmed.
“Kui marjakorjaja on marjuline ja seenekorjaja on seeneline, siis võib metsast teadmiste kogujat ju vabalt metsaliseks nimetada,” arvas loodusringi juhendaja Vahur Sepp, kes põhiametilt Sihtasutuse Erametsakeskus nõustaja.
Loodusring hakkas Pala kooli juures tegutsema üsna hiljuti: märtsi alguses. Kui selles oli kooli direktoril õigus, et loodusringi vaja on, siis sellega, kui palju sinna lapsi tulla võiks, pani ta kõvasti mööda.
“Direktor arvas, et kümmekond ehk tuleb, aga tuli ligemale viiskümmend,” ütles Vahur Sepp. “Iseasi, kui paljud neist käima jäävad, aga Elistverre looduskooli pidime küll kahes jaos tulema, sest ühekorraga ei mahtunud kõik bussi ära.”
Vahur Sepp tahab oma “metsalisi” vähemalt niipalju harida, et nad põhilisi eestimaiseid rohttaimi ja kodumaiseid puuliike tunneksid ning levinumatest loomadest-lindudest ka midagi teaksid. Ning et nad saaksid aru, et inimene ei ela siin ilmas üksi, vaid et tema kõrval on veel palju suuremaid ja vähemaid elusorganisme, mis samuti elamisruumi ja -võimalust vajavad.
Päeva Elistvere looduskoolis pidas Vahur Sepp heaks täienduseks sellele, mida Pala metsalised kodustes metsades näevad-kuulevad.
“Meie elame ka ise täitsa metsa sees, aga Elistveres on ikka huvitav, sest ega metsas elavad loomad end meile nii lähedalt näita kui loomapargi omad,” lisasid Vello Kepparti linnutunnist tulnud Vaimastvere Põhikooli tüdrukud Heliisa ja Sandra.
Linde tunneb tavainimene nende välimuse või laulu järgi üsna vähe. Suurnokk-vindi kohta ütles Luua Metsanduskooli metsabioloogia õpetaja Vello Keppart Vaimastvere lastele näiteks seda, et inimene, kes tema laulu ei tunne, ei pruugi tema olemasolust teadlikki olla. Kes aga suurnokk-vindi laulu selgeks saab, sellele tundub, et teda on vaat et igal pool.
Kuldnoka kohta said Vaimastvere noored teada aga seda, et ta on andekas imitaator: ta võib lauldes imiteerida teisi linde. Kui aga mitu kuldnokka lähestikku satub, läheb lahti suisa lauluvõistlus.
Asta Sarve ja Vello Kepparti kõrval annavad Elistvere looduskoolis tunde Luua Metsanduskooli õpetaja Evelin Saarva, Elistvere närilistekeskuse juhataja Andrei Miljutin jt. Õppetöö toimub mais ja juunis vastavalt sellele, kuidas koolid end kirja panevad. Ja õppureid ei tule kaugeltki mitte ainult Jõgevamaalt, vaid kogu Eestist. Loodusharidust osatakse koolides üha enam väärtustada.
RIINA MÄGI
