Paljude sõjakeerises kaduma jäänud inimeste matmispaigad on tänaseni teadmata ja tõenäoliselt suur osa neist teadmata jääbki. Üks Teise maailmasõja lõpust, täpsemalt 1944. aastast pärit haud on otse Põltsamaa ja Pajusi valla piiri lähistel Pajusi-Adavere tee ääres Põltsamaa valla territooriumil. 68 aastat hiljem õnnistas seda EELK Põltsamaa koguduse õpetaja Markus Haamer.
i
Kaks umbes 25-aastast meest, kellel suur osa elust alles ees seisis, hukati nõukogude luurajate poolt sõja eelviimasel aastal just selles paigas.
Tagasihoidlik langenute austamise ja haua pühitsemise tseremoonia sai teoks esmaspäeval, 27. augustil. Tseremoonia juures viibinud ning selle sündmuse organisaatoriks olnud Põltsamaa linnapea Jaan Aiaots lausus, et tema on sellest matmispaigast teadlik juba üle kolmekümne aasta. Selles kohas lasti 1944. aastal maha noored mehed, kes ilmselt teenisid Saksa sõjaväes. Teadaolevalt vahetasid need mehed tookord teisel pool jõge, Pajusi valla territooriumil oma mundrid tsiviilriiete vastu, kuid sattusid paraku ikkagi Vene luurajate kätte. Väidetavalt leiti mõlema mehe püksisäärest püstol, mis oli luurajate jaoks põhjus, et nad kohapeal hukata.
Hauakoht ei jäänud kunagi tähelepanuta
Surnukehad mattis lähikonnas elanud Aleksander Joosing. Jaan Aiaotsa sõnul on omamoodi väike ime, et see hauakoht nii pikkade aastate jooksul alles on ning pole tähelepanuta jäänud. Inimeste järjekindlat hoolimist näitab fakt, et matmispaigas on ligi seitsmekümne aasta jooksul kümmekond korda risti vahetatud. Alati on leidunud keegi, kes seda on teinud, kui eelmine rist ära on lagunenud. Viimase risti pani siia aasta eest kunagine Adavere näidissovhoosi direktor Viktor Meister, kelle sõnul on see immutatud puidust ja peab ilmastikuoludele loodetavasti kauem vastu. Viktor Meister elab Adaveres 1951. aastast. Vanahärra sõnul puutus see hauakoht paratamatult silma ja Aleksander Joosing, kes tapetud mehed mulda sängitas, rääkis sellest teistelegi. Tapatöö pandi toime 1944. aasta septembris. Seda, kas praegune hauakoht sinna maetud surnukehade asendit silmas pidades õigesti paika on pandud, Meister öelda ei oska. Tema sõnul saigi ta peamise info just Aleksander Joosingult. Asjast oli teadlik ka Joosingu poeg Villi, kuid nii isa kui poeg on praeguseks juba manalateele läinud.
Ühe maetu järeltulijad hauast teadlikud?
Meistri sõnul lasti need mehed maha just sellel ajal, kui sakslased Eestis rinde maha jätsid ning Vene väed peale tungisid. Hauakohta külastasid sageli sealtkandi inimesed ning sinna viidi tihti lilli. Meistri sõnul töötas omal ajal Adavere Näidissovhoosis keegi Ilvese nimeline partorg, kes sellele, et matmispaika külastati ja sinna lilli viidi, just hea pilguga ei vaadanud. Siiski ei võtnud võimud tol ajal matmispaigaga midagi ette.
Haud asub Põltsamaa vallas praegu Vello Tikule kuuluval maal ja tema on sellest teadlik juba 1980. aastast alates. Temagi käis seal juba sellel ajal, kui see maatükk veel temale ei kuulunud. Maaomaniku sõnul oli seal pikka aega ainult rist, kuid nüüd tegi ta ka matmispaiga ümbruse lagedamaks ning kujundas tagasihoidlikul moel paremini ka hauakoha. Umbes neli aastat tagasi olevat tema koduõuele sõitnud keegi Tartu kandi mees, kes selle matmispaiga järele päris. Mees olevat öelnud, et üks sinna maetud meestest oli tema vanaisa. Paraku polnud peremeest hetkel kodus ja noorem rahvas ei märganud küsida ootamatu külalise nime.
Maaomaniku sõnul on maetute nimede kohta oletusi tehtud, kuid päris kindlalt ei tea neid keegi. Vello Tikk loodab, et kui info matmispaiga kohta avalikkuse ette jõuab, ilmub seal korra käinud mees ehk uuesti välja.
Ema südamevalu
Esmaspäevase tseremoonia juures viibinud Pajusi külaseltsi juhatuse liige Aili Soolepp lausus, et tema teab asjast vähe, sest pole Pajusis kaua elanud. Kinnistu, kus matmispaik asub, kuulus aga kunagi tema abikaasa vanaemale ning seetõttu usub ta, et tema mehe vanavanemad oleksid sellest muidugi hoopis rohkem teadnud. Aili Soolepa abikaasa sõnul elas läheduses keegi proua Anna Ulp, kelle kaks poega sõjas kaduma jäid. Temagi olevat hauale sageli lilli viinud. Kohalikud inimesed oletavad, et võib-olla pidas proua Anna neid oma poegadeks, võib-olla tahtis aga sellise kaotuse osaliseks saanud emana lihtsalt oma südamevalu leevendada ja lohutust leida. Naine olevat oma haualkäike varjata püüdnud ja olevat käinud lilli viimas tavaliselt hommikuti. Seda juhtusid vahel nägema sealt mööda käinud koolilapsed.
“Võib-olla oli tõesti tegu Anna Ulbi poegadega ning ta lihtsalt ei tahtnud sellest kellelegi rääkida. Siis olid ju teised ajad ja niisugustest asjadest ei tohtinud rääkida. Aga need kõik on ainult oletused,” rääkis Soolepp. Anna Ulp suri juba eelmise riigikorra lõpus.
EELK Põltsamaa Niguliste koguduse õpetaja Markus Haamer lausus, et need kaks meest on sellesse paika puhkama pandud ilma neile sellel hetkel õnnistust kaasa andmata. Nüüd oli õpetajal võimalus seda teha. Markus Haamer lausus, et need kaks noort meest on küll ülekohtuselt tapetud ja pärast seda justkui unustusse jäänud. Teisalt kõneleb selle hauakoha hoidmine ja sagedane külastamine sellest, et neid on hoopiski hoitud ja märgatud. Niisugune märkamine kõneleb õpetaja sõnul inimeste mõistmisest ja soovist teha midagi nende heaks, kes kunagi on niisugusel kombel hukka saanud.
Õpetaja sõnul sai sellest matmispaigast koht, kus inimesed väljendasid oma vabaduseigatsust. Meil, elavatel, jääb üle avaldada austust neile, kes ju tegelikult samuti meie vabaduse eest võideldes just selles paigas oma elu kaotasid.
i
TOOMAS REINPÕLD
