Rohkem kui kolm aastat tagasi moodustatud külaseltsingust on praeguseks saanud selts. Seitsmeliikmelise initsiatiivgrupi eestvedamisel sai mitmete külakoosolekute tulemusena valmis arengukava viieks eelolevaks aastaks. Kaasa haarati sellesse ka naaberküla Veia.
See “tüütu” Eda
Ühistegemiste ja kokkusaamiste peamine ärgitaja on olnud kauaaegne velsker Eda Arold. Tegelikult elab Sirguveres koguni kaks Eda Aroldit. Nimekaimud on üsna ühte vaimu külaasjade ajamiselgi. Et kirjad ja teatised tihtipeale segamini lähevad, ei saa naistel omavahel ka erilisi saladusi olla. Nii velskri-Eda kui ka Kubja talus elav endine pedagoog Eda ning tema abikaasa Siim on küla tuleviku suhtes enamasti ühisel nõul. Kubja talu rahvas aga kinnitab, et kui poleks “tüütut” velskriprouat, kes alailma teisi tagant susib ja kokku kutsub, ei oleks mõnedki asjad kaugeltki sealmaal, kus nad praegu on.
Velskrist Eda juurde koguneb külarahvas enamasti ka koosolekutele ja mitmesuguseid tähtpäevi tähistama. Nagu möödunud aastal vastlapäevalgi, kui vanade kommete kohaselt vurri valmistati ja hernesuppi söödi. See õu on pealegi nagu loodud liulaskmiseks, justkui omaette Vooremaa kõrgendiku ja laugjaga.
Ilmselt tullakse Eda juurde kokku tänavugi teisel jõulupühal suure huviga, sest suvine jaanipidu on filmilindile võetud ja rahval veel nägemata. Nii et üks tee ja mitu asja.
Jõulupuu pandi aga keset küla postitalu ehk Kochi pere kodu kõrvale püsti juba mõni aeg tagasi. Nii on olnud ka varasematel aastatel. Ja vana-aasta õhtul saavad külainimesed seal kokku ning soovivad üksteisele head uut aastat. “Meil on täiesti kiusuvaba küla. Ei mäleta, et siin mingeid tülisid ja kaebamisi oleks olnud,” kinnitavad Edad ja Siim ning tuletavad meelde seda, kuidas palju aastaid tagasi ikka koos heina tehti.
Parim peoplats mitte ainult oma külale
Läbi Sirguvere viib omaaegne Katariina tee ehk Riia-Tartu-Narva-Peterburi maantee üle mitme kõrgendiku küla piirides, mida omakandi rahvas ka mägedeks kutsub. Nii on väikeses külakeses Vooremaale omaselt erinevaid pinnavorme, küngastel kasvamas männitukad. Karjamäele, kunagisse kruusakarjääri on hakatud asutama peoplatsi. Peamurdmist valmistab praegu vaid see, kuidas seda platsi oma valdusse saada, kasvõi kasutusrendile, sest praegu kuulub maa riigile. Küll aga pole omakandi rahvas pidanud paljuks peoplatsi väljaehitamisel kaasa lüüa. Mehed on valmistanud varikatuse, pingid ja käimla, naised korrastanud platsi jne. Isegi nüüd, talvel, tundub, et mõnusamat peoplatsi annab otsida. “Miks mitte korraldada siin valla või kasvõi ülemaakonnalisi kokkusaamisi ja pidusid,” leiab Eda. See plats on igatahes suur ja ilus ning siin on nii avarust kui ka varju. Igatahes Torma lasteaed Linnutaja olevat selle paiga enda jaoks juba jõulumaana avastanud ning juba mitmel aastal siin lastega käinud. Kubja talu rahvas, kelle üks lapselastest Torma lasteaias käib, on seda imelist jõulumaad ka oma silmaga nägema juhtunud. Olevat ikka omaette vaatepilt küll, kui viis jõuluvana erinevast suunast välja ilmuvad, “sneguurot?kad” veel peale selle.
Eda ei jõua küllalt kiita oma küla mehi Kalle Kochi koos poegade Kauri, Kaspari ja Kaupoga, Otto Murut, Rein Abelit, Siim ja Taivo Aroldit ja teisi ning Jaan Raudseppa naaberkülast Veialt, kes peoplatsi heaks tööd on teinud. Perekond Meeru on aga muretsenud lõkkeplatsile põletusmaterjali. Peopäevade ettevalmistamisse on oma osa andnud peaaegu kogu küla.
Esimene Sirguvere külapäev tõi kokku ligemale sada nelikümmend inimest paljudest Eestimaa paikadest. Sel puhul olid naised peoplatsil pannkookideks ära küpsetanud pangetäie tainast ning keetnud suure koguse hernesuppi. Ja mis peaasi: kokkukuuluvustunne liitis rahva üheks pereks ja taasleitud peoplats valmistas rõõmu kõigile.
Suvel peetud jaanipäevapeole tuli rahvast samuti nii omakandist kui ka kaugemalt. Siis peeti meeles ka koolilõpetajaid, keda kokku oli neli: kahel jäi seljataha põhikool, ühel keskkooli ja ühel kõrgkool.
Ilusamaks ja elamisväärsemaks
“Ots on lahti tehtud,” arvab Eda ning leiab, nüüd tuleb ühisel nõul ikka edasi minna, kirjutada uusi projekte ja asuda võetud plaane ellu viima. Praegu oodatakse vastust viimatisele projektitaotlusele “Elamisväärne küla”, et oleks võimalik muretseda trimmer, bussipaviljoni ehitama asuda ning külale ja taludele sildid muretseda. Edaspidi plaanitsetakse rajada Veia ja Sirguvere küla ühine terviserada. Tulevikus nähakse ette ka oma küla infotuba, plaanitakse mitmesuguseid koolitusi jne.
Kirjad näitavad, et möödunud aastal täitus Sirguvere külal 405 aastat esmamainimisest. Vanale ja väärikale külale tahetakse kunagi ka mälestusmärk püstitada. Kord liikuma hakanud mõtet, et selleks peaks saama Eestimaa lehma kuju, pole veel maha maetud, sest lehm on olnud ikkagi läbi aegade rahva toitja ja elushoidja. Aga vähemalt praegu ei peaks lehma mälestuse jäädvustamiseks selles külas küll põhjust olema, sest lehmi peetakse siin Eesti külade keskmisest kindlasti rohkem.
VAIKE KÄOSAAR
