Ülikooliajast mäletan, et oli paar-kolm õppejõudu, kellele tere ütlemise võimaluse nimel tasus minna suisa üle tänava, sest see tere andis terveks päevaks sooja ja mõnusa enesetunde. Professor Juhan Peegel oli üks selliseid.
Tema loengutega ? eriti eesti ajakirjanduse ajalugu käsitlevatega ? oli sama lugu: ega vabatahtlikult keegi neist ei puudunud, sest Juhan Peegel oskas kauge aja ja ammusurnud inimesed nii elavaks rääkida ja saarlasena veel kamaluga nalja peale visata, jäädes ise selle juures surmtõsiseks. Peegli eksamil spikerdamine ei tulnud aga üldse kõne alla, sest peale köiejämeduse huumorisoone oli tal veel tammejämedune eetiline selgroog ja tema lugupidamise kaotamisega poleks maksnud mingi spikerdamisjama pärast küll riskida.
Ega meie, tudengid, ju kõike ei teadnud, mida Juhan Peeglil esialgu eesti filoloogia osakonna juurde ajakirjanduse eriharu ja hiljem ajakirjandusosakonna loomisel ja edendamisel üle elada tuli. Meie tundsime end Peegli laia selja taga üsna turvaliselt ? rektoraadi ja ülikooli parteikomitee kõõrdpilkudele vaatamata: see ??urnakate? kamp oli nende silmis ju kõige täiega üks ideoloogiliselt kahtlane seltskond.
Eks Peeglil oli Eesti Laskurkorpuses sõja läbi teinuna võib-olla tõesti lihtsam ideoloogilisi ja bürokraatiabarjääre lõhkuvat “tanki? mängida: talle anti ehk üht-teist andeks, mida mõnele teisele poleks antud. Ja pealegi oli ta nii omanäoline ja suveräänne isiksus, et teda pidid teatud piirini tunnustama tema vastasedki. T?inovnikud võisid peljata teda juba sellepärast, et ta nii laia huumori- ja satiiriskaalat valdas: mine tea, millal säärane su nii peenelt lolliks teeb, et sa ise seda viimasena taipad.
Bürokraatiat ja kantseleikeelt pilas Peegel igal võimalikul ja võimatul juhul. Ülikooli ajalehes jooksis üksvahe näiteks tema vestesari “Kursusejuhendaja Osvald Leppik võitleb?, mis näitas ülikooli juhtkonna poolt õppejõududele esitatavaid kasvatustöö nõudeid armutus kõverpeeglis. Kateedrijuhataja Peegli oma käega kirjutatud teated kippusid kateedri teadetetahvlilt aga kaduma veel enne, kui kõik, kellele teade määratud, selle läbi lugeda jõudsid. See harukordselt vaimukas lugemiskraam näpati reliikviatena alles hoidmiseks
Näiteks dekanaadi kuri kiri selle kohta, et meesüliõpilased X, Y jne ei käinud sõjalise õpetuse tundides, ilmus teadetetahvlile Peegli poolt paberinurgale kirjutatud resolutsiooniga: ?Seina äärde ja maha lasta!?. Kui tuli uus kiri, millest selgus, et noormehed õppust pole võtnud, kõlas resolutsioon veelgi vaimukamalt: ?Uuesti maha lasta! Vahepeal lubada sugulastega kohtuda!?. Pärast rasket haigust tööle naasnud, alustas Peegel kirjalikku pöördumist tudengite poole sõnadega: ?Vara rõõmustasite! IV kursuse loeng toimub?? Järgnesid loengu toimumise aeg ja koht. Peegli ?käsulaudade? all ei seisnud kunagi nimi, vaid sõna ?Boss?. Ei kujuta ette, et 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse Tartu Riiklikus Ülikoolis mõni teine kateedrijuhataja nii oleks söandanud talitada.
Kardulast tempelBürokraatia pilamise rubriiki kuulub ka juhtum minu praktikapäevikuga. Kuna olin juba pärast esimest kursust emaks saanud, suhtuti kateedris mõistvalt minu soovi suvi vabaks saada ning praktikana võeti arvesse minu talvine poole kohaga töötamine ülikoolilehe toimetuses. Ainus häda oli see, et praktikapäevikus pidi vist suisa igal leheküljel seisma praktikaasutuse pitsat. Ülikoolileht oli aga lihtsalt üks ülikooli tilluke allasutus, millel oma pitsatit polnudki. Kui pitsatimurest Peeglile rääkisin, ütles tema surmtõsiselt: ?Aga tehke kardulast. Toorest kardulast saab väga hea pitsati.?
No kartulipuudust polnud isegi tollal mitte. Pitsat sai tehtud ja praktikapäevik täis tembeldatud. Ning kateeder aktsepteeris seda sellisena.
Teine lugu, mis meenub, pärineb olümpia-aastast 1980. Kuna filoloogiateaduskonnast, mille koosseisu ?urnalistikaosakond toona kuulus, läks vaat et pool tudengkonnast juba juunikuust alates Tallinna olümpiapurjespordikeskuse teenistusse, tehti eksamisessioon ära juba mais. Juunis oleksid pidanud ?mitteolümpialased? lõhkuma ülikooli juures ühiskondlikult kasulikku tööd teha, aga dekanaat oli jätnud selle teate tudengitele õigel ajal edastamata. Kui see fakt täies ilus ilmnes, õnnestus õppejõududel tabada veel üksikuid ühel või teisel põhjusel Tartu peal tilpnevaid tudengeid. Mina jäin Peeglile ette peahoone koridoris. Peegel rääkis loo ära ja küsis, kas ma tahan suvetööle minna. Talle ma julgesin otse öelda, et ei taha. Tema tegi peaaegu et traagilise näo ja manitses: ?Nii ei tohi öelda. Tuleb öelda, et te hirmsasti tahate, aga mitte kuidagi ei saa.? No ma siis nii ütlesingi. Ja võisin rahulikult koju minna.
Lõpupidu pidasime Õpetaja tänaval toonases kirjanike majas. Peolauale õnnestus toonagi ikka veel midagi smugeldada, poelettidel, eriti lihalettidel valitses toona aga tühjus. Kui verivorst, verikäkk ning kamarast, kõrvadest ja rupskitest tehtud sültvorst ehk silts välja arvata. See ajendas Juhanit peolaua taga järgmisele arutluskäigule: ?Mulle tundub, et meie sead on doonoriks hakanud. Verivorsti ja verikäkki on kõik kohad täis, aga liha pole kusagil.?
Eelkõige kultuurinähtusJuhan Peegel oli suur nii inimese, teadlase, õpetaja kui ka kirjanikuna. Aga eelkõige ikkagi inimesena. Üks tema kuldlauseid kõlaski nii: ?Ajakirjanik sa võid olla, aga inimene pead olema.? Veel armastas ta küsida: ?Aga kus see kirjas on, et elu peab lihtne olema?? Ning ajakirjandusest rääkides rõhutas ta, et see on eelkõige kultuurinähtus ? eriti väikerahva puhul. Mitte ideoloogianui, nagu ametlikud ringkonnad seda nõukogude ajal käsitlesid, ega puhas bisness, nagu tänapäeval pahatihti arvatakse, vaid just kultuurinähtus. Just sellepärast oligi Juhan Peegel veendunud, et eesti ajakirjanikke tuleb õpetada Tartu Ülikoolis, aga mitte Moskva ja Leningradi kõrgemates parteikoolides. Kuigi ka sealt tuli vahel häid ja inimlikke ajakirjanikke.
Selle üle, kes on meie praeguse vabaduse n-ö arhitektid, on palju vaieldud. Juhan Peeglist pole sellega seoses suurt räägitud. Kuigi just temal olid suured teened selles, et eesti ajakirjandus suutis pöördelistel aegadel rahvaga ühes suunas liikuda: kui mitte iga kord teed näidates, siis igatahes mitte ka jalgu jäädes.
Suur Õpetaja on lahkunud. Pühapäevasel ärasaatmisel mahub kõigi Juhanit tundnute südamesse peale kurbuse kindlasti ka rõõmu ? selle üle, et ta ei langenud esimesel sõjasuvel, nagu tema kaalukaima kirjandusteose mina-tegelane reavõitleja Jaan Tamm, vaid lahkus meie seast alles kuuekümne neljandal rahusügisel, olles jõudnud enne rajada ühe akadeemilise “suguharu?, uurida eesti ajakirjanduse ajalugu ja rahvaluulet, kirjutada väärt raamatuid ning õigustada tuhatkordselt oma nime. Juhan Peegel on ju ikka õpetanud, kuidas ajakirjandus elu peaks peegeldama ning olnud oma akadeemilistele “lastele? peegliks, millesse vaadates saad aru, kas oled ikka õigel teel, kas oled ikka veel iseenda nägu. See Peegel on tuhmumatu.
RIINA MÄGI,
Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna vilistlane
