Donald Trump muutis USA poliitikat ning selle kaudu ka maailma põhjalikult ning tema valimiskaotus seda ei tühista, vaid pigem kinnistab.
Võimalik, et USA uueks presidendiks saab Joe Biden, võimalik, et jätkab Donald Trump. Nende ridade kirjutamise ajal olid mõlemad variandid võimalikud, kuigi pigem oli tõenäoline, et Valges Majas toimub vahetus. Kui seda ka ei toimu, siis võib ikka vaadata tagasi Donald Trumpi esimese ametiaja tähendusele.
Enam kui meelelahutus
Kindlasti oleks vale väita, et Trump oli kuidagi juhuslik president. Kui mitte miski muu, siis neil valimistel saadud toetus peaks kinnitama, et pooled USA valijad ei teinud oma otsust teadmatuses või täit infot omamata. Trump ja tema seisukohad sobisid neile valijatele ja väljendasid nende soove Ameerika Ühendriikide arengusuuna osas.
Veel valem oleks väita, et pool USA valijatest, ligi 70 miljonit inimest, oleksid lollid, tagurlikud või katkise moraalikompassiga. Pigem on õige öelda, et inimesed, keda USA eliit, paljud poliitikud ja suurem osa meediast nii hindasid, võtsid seda suhtumist arvesse oma valimisotsuse tegemisel.
USA poliitikat võib soovi korral hästi kirjeldada kui kahe reality show võistlust. Trump oli neist kahest rajumas staar, stsenarist ja produtsent. Demokraadid jõudsid Trumpile vastandudes läbi välistamisvoorude oma show staarini, kes oli presidendist maksimaalselt erinev. Võib ka öelda, et paljude valijate jaoks, kes olid lakkamatutest pööretest ja ootamatutest arengutest, iga päev peale keeratud vintidest väsinud, kehastas Joe Biden ka ainsat võimalust telekas välja lülitada.
Aga kindlasti pakkus Trump oma valijatele enamat kui meelelahutust.
Politoloog Tõnis Saarts avaldas 30. septembri Sirbis intrigeeriva vaate tänapäeva demokraatia liikumisest kõrgkoolidiplomiga inimeste võimu suunas. Soovitan lugeda, ise tõmbaksin sealt kontekstist välja ühe tsitaadi, kus Saarts küsib: miks toetavad valijad ikkagi populistlikke erakondi? „Vastus on, et selle taga pole ei rumalus, võõravaenulikkus ega rassism, vaid ennekõike jõuetus – tunne, et sinu mured ei lähe poliitikutele korda ning sa ei saa midagi muuta ja mõjutada. Need inimesed ei taha aga tunda end igavesti kõrvaletõrjututena, kaotajatena, eilse päeva esindajatena, kelle sotsiaalmajanduslikud väljavaated järjest ahenevad, kusjuures väärtuspilti, millele nad toetuvad, avalikes aruteludes järjest enam marginaliseeritakse. Nad hakkavad vastu!“
Ameerika Ühendriikide valimistulemuste kaarti vaadates näeme juba paarkümmend aastat pilti, mille moodustavad demokraate toetavad suurlinnade piirkonnad ja vabariiklasi toetav nii-öelda ülelennumaa nende vahel.
Eliiti kuulumise määrab ära mitte niivõrd inimese majanduslik seis, kui kõrgkoolidiplom ja kõrgkoolist saadud väärtushinnangute omaksvõtmine ja väljendamine. Samasuunaline vaade ühendab suuremat osa meediast, meelelahutusest, monopoolsetest tehnoloogiafirmadest ja poliitikast. Väikelinna ameeriklase jaoks kuulus sinna eliiti ka vabariiklik erakond, aga seda kuni Trumpini, kes 2015. aastal erakonna sisuliselt üle võttis.
Trumpism jätkub
Trump ilmselgelt tunneb ameeriklasi, mille eelnevaks tõestuseks on tema edukad telesaated, päris reality show’d. Kui nüüd vaadata valimistelt saadud andmeid, siis on selge, et ameeriklaste hulka, keda Trump kõnetab, mahuvad mitte ainult valged mehed, vaid latiinod, mustanahalised, naised, erinevad vähemused. Võimalik, et isegi valimisi kaotades on Trump vabariikliku erakonna nihutanud suunas, kus see tulevikus esindab senisest palju laiemat sotsiaaldemograafilist läbilõiget ühiskonnast.
Üks kõige kõnekamaid erinevusi Trumpi ja Bideni positsioonides oli nende sõnum koroonaviiruse osas. „Ärge laske sel oma elu üle valitseda,“ ütles Trump oktoobris pärast haiguse läbipõdemist haiglast lahkudes. Biden hoiatas samal ajal, et ees seisab paljude surmadega „pikk talv“ ning viiruse vastu tuleb kanda maske, kehtestada uusi piiranguid ning muuta harjumuspärast eluviisi.
Ameeriklastele, kellele Trump paljudel erinevatel headel põhjustel inimesena ei pruukinud meeldida, kuid kes siiski tema poolt hääletasid, pakkus „halb oranž mees“ võimaluse nõuda vähem keelde ja piiranguid, vähem elude juhtimist kõrgkoolides omaks võetud väärtuste suunas, austavat suhtumist eliidi poolt ning usku Ühendriikide ajaloolisesse erakordsusesse ja paremusse.
Üsna kindlalt jätkub trumpism USA-s ka ilma Trumpita. Me näeme seda erinevates kehastustes, päris kindlasti 2024. aasta presidendivalimistel – võimalik et Trumpist endast väga erinevas väljanägemises ja väljenduslaadis.
ANVAR SAMOST,
kolumnist
