Ajakirjandus on mulle hobiks ja tõsiseks kutsumuseks. Hoian end pidevalt kursis meedias kirjutava, räägitava ja näidatavaga. Olen teinud kaastööd paljudele ajalehtedele. Raadios Marta Põlvamaal oli mul 15 aastat oma autorisaade. Tunnen rõõmu ajakirjanduse edukäigust, muret aga tagasilöökidest.
Kahjuks on viimasel ajal põhjust pigem kurvastamiseks. Lõuna-Eestis, kus mu juured ja veedetud palju aastaid erinevates ametites, lõpetas ilmumise Põlvamaa ajaleht Koit. Möödunud nädalal tuli külma dušina uudis Eesti ühe tuntuma poliitikaajalehe Kesknädal trükiväljaande kitsendamisest, või kui täpsemalt sõnal sabast kinni haarata, siis reorganiseerimisest.
Eesti ajakirjanduse ajalugu on suuresti olnud poliitilise või erakondliku ajakirjanduse ajalugu. Erinevast vaatevinklist nägid ju Eestimaa arengut Papa Jannseni Postimees ja Carl Robert Jakobsoni Sakala. Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts tuli poliitikasse ajalehe Teataja kaudu.
Kesknädal oli omaette nähtus
Eesti esimesel iseseisvusperioodil oli rahvaerakonnal (juht Jaan Tõnisson) ajaleht Postimees, Põllumeeste kogudel Kaja, Tööerakonnal Vaba Maa, sotsialistidel Rahva sõna.
Ajaleht Kesknädal loodi toonase erakonna esimehe Edgar Savisaare algatusel 1999. aastal. Loomulikult seati eesmärgiks erakonna ideede ja eesmärkide tutvustamine ja põhjendamine. Samas pole Kesknädal olnud mitte ainult nii-öelda poliitiline hääletoru. Minu arvates on tegemist olnud professionaalses mõttes ajakirjandusliku väljaandega.
Lehe peatoimetajad on olnud pikaajaliste kogemustega ajakirjanikud: Eesti raadios, televisioonis ja Sõnumilehes töötanud Heimar Lenk. Tartu ülikooli ajaloolasena lõpetanud ning end Birgminghami ülikoolis ja India Massikommunikatsiooni Instituudis täiendanud Allan Alaküla, kes olnud ka Postimehes arvamustoimetaja ning juhtinud Eesti Ajakirjanike Liitu. Tallinna Polütehnilise Instituudi ajalehte toimetanud ja Kultuuri ja Elu toimetuses töötanud Urmi Reinde. Kesknädala viimaseks peatoimetajaks jääb andekas ja töökas ajakirjanik Indrek Veiserik, kes nüüdseks saanud koondamisteate.
Kesknädala toimetuses on töötanud hea sulega ajakirjanik ja humorist Ralf R. Parve. Lisaks Keskerakonna poliitikutele on ajalehes oma loominguga esinenud inimesed erinevatest valdkondadest. Näiteks õigusteadlane Ando Leps, kirjanik ja ajakirjanik Reet Kudu, ajaloolane Küllo Arjakas. Ajaleht on olnud avatud ka teiste erakondade liikmetele. Võimalust naermiseks on pakkunud Hugo Hiibuse karikatuurid ja Raimo Aasa huumor. Rubriigis „juubel“ on kirjutatud erinevate sajandite kuulsatest inimestest Eestis ja maailmas.
Kõike seda silmas pidades nimetaksin Kesknädalat mitte ainult ühe erakonna ajaleheks, vaid nähtuseks Eesti ajakirjanduskultuuris. Omamoodi musta huumorina mõjub fakt, et erakond, kes teist perioodi koalitsiooni juhtiv jõud ja nn peaministri partei, suleb kauaaegsete traditsioonidega ajalehe.
Veebi kolimine pole lahendus
Sest uuenduste läbiviijad leiavad, et Kesknädalal on õige aeg veebi kolida. Paraku pole suur osa eestimaalasi, eriti eakad, veel internetiinimesed. Pealegi sobib veeb ennekõike lühemate uudiste lugemiseks. Põhjalikumaid artikleid, eriti arvamuslugusid, on parem lugeda trükitud ajalehest. Arvutiekraan ja ammugi nutitelefon väsitab ja rikub silmi, raskendab keskendumisvõimet.
Kesknädal hakkavat siiski ilmuma kuukirjana. Hea seegi. Soovin väljaandele loomingulist edu. Mõnestki uudisest tingitud kommentaar või arvamuslugu võib kuu aega hiljem hapuks minna. Tänane ühiskonnaelu on ju kiire ning sündmusterohke. Pealegi tuleks kuukiri enne ära oodata. Ka pärast Koidu sulgemist lubati Põlvamaa lehekülge Lõuna-Eesti Postimehes. Seni seda tulnud pole. Inimesed on kimbatuses kõige enam seetõttu, et pole enam väljaannet, kus avaldada kaastundeid lahkunutele.
Eestis ilmus järjepidevalt ajaleht Eestimaa Rahvaliidul. Seda toimetas nimekas ajakirjanik ja nüüdseks ka kirjanikuna tuntuks saanud Anu Jänes. Praegu annab regulaarselt oma ajalehte välja ainult Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.
Eestis võiks oma ajaleht olla igal erakonnal, kellel ideid ja võimalusi selle väljaandmiseks. Erakonnalehed on osaks poliitilisest kultuurist. Nad võimaldavad erakondade eesmärke lahti seletada sügavamalt ja mitmekülgsemalt, vältimaks pinnapealsust ja loosunglikkust, loovad võimalusi kaasa mõtlemiseks ja diskusiooniks. Valijad saavad oma valikuid põhjalikumalt läbi mõelda.
Leht maakonna vaimsuse hoidja
Kirjanik Andres Langemets on kirjutanud ajalehes Sirp, et „enam-vähem ühel ja samal ajal XIX sajandi keskpaiku tekkis Lääne-Euroopas mitu emantsipatsiooni liikumist: isiklikud, rahvuslikud, poliitilised, kunstilised ja sotsiaalsed liikumised, mis vajasid oma häälekõvendajat, propagandakanalit. Tehnika areng pakkus selleks omi võimalusi ajalehe ajakirja, hiljem raadio abil.”
Erakondlik ajakirjandus pakuks samuti töötamisvõimalusi ja huvitavaid väljakutseid väljaõppinud või end ise põhjalikult harinud ajakirjanikele.
Öeldakse, et ajakirjanik peab olema erapooletu. Tahes tahtmata on enamusel ajakirjanikest oma maailmavaade ja parem tehku seepärast ka parteiajakirjandust oma ala asjatundjad kui asjaarmastajad.
Usun, et Eestis on trükiajakirjandusel sellele mitmekülgses vormides veel pikaks-pikaks ajaks arenguruumi. Selle püsima jäämiseks on tarvis häid ja huvitavaid ideid, tugevat töötahet, tegusaid meeskondi. Ja mõistagi ka raha. Turumajandus mõjutab meediat tugevasti. Kuid tasub meeles pidada ütlust, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Kui mõni meediaväljaanne suletakse mõtlematult, kiirustades ja emotsioonide mõjul, siis võib seda piltlikult öeldes võrrelda olukorraga, kus naine teeb mõtlematult aborti, kuigi tal oleks võimalik laps sünnitada ja üles kasvatada. Iga ajalehe, raadio või telejaama kinnipanek on ühe kultuuriprotsessi lõpp. Soovin, et seda tuleks ette väga harva.
Jõgevamaal on mul mitmeid sõpru ja tuttavaid. Olen siin juhtinud poliitilisi arutelusid ja seltskondlikke sündmusi. Nii otsustasin oma mõtteid kirja panna ka Vooremaas, mis minu meelsest üks tugevamaid maakonnalehti ja Jõgevamaa vaimsuse ja maine üks hoidjaid.
Soovin Jõgeva maakonnalehele õnne ka lähenevaks seitsmekümnendaks sünnipäevaks.
TOOMAS PAUR, lõunaeestlasest ühiskonnaelu huviline
